iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

Väike kokkuvõteblogiaastast Väga hea kokkuvõte minu aastale, kõik oluline on mainitud... 3. jaanuar - talv ei ole minu lemmik 1. veebruar lõpp hea kõik hea 3. märts - kinnisvara kuulutuste koomikanurk 15. aprill - paus 9. mai - kiire on 2. juuni - kuri reaalsus Eestis 2. juuli - igatsus 9. august - olümpia 2. september Sitsiiliast kodus 8. oktoober Veneetsiast tagasi 5. november ja Jordaania reisimuljed 1. detsember PÖFF Hääd vana ja veel paremat uut kõigile

Ma seisin keset Wadi Rumi kõrbe ja kuulasin vaikust, vaikust mis oli nii vaikne, vaiksem kui kunagi varem... Tahtsin öelda kuulnud, aga kas vaikust saab kuulda? Milline on vaikuse hääl? Seal ma seisin ja nautisin kõrbehommikut, nagu kogu aeg oleks peatunud ja ootasin kui päike tõuseb...

Otsustasin natuke mööblit osta e kummuti ja vaiba netist tellida, asjad ei mahu enam ära ja võiks ju natuke kodu kujundada. Enne jõule ka soodushinnad ja puha. Valisin mööbli välja, tegin tellimuse- ühe toote tellimise aeg 2 nädalat ja teise oma 3 nädalat. Ja täna tuli meil postkasti, et kaup jõuab lattu nii 5 nädala pärast. Hea, et ainult 2 asja tellisin, muidu veel oota ei tea kui kaua... Tegelikult muidugi satuvad nüüd vahele pikad pühad.

Ma olen muidugi meister ei midagi tegija, aga praegu kohe midagi ei viitsi teha... Näiteks täna oli idee piparkooke küpsetada /laisk inimene nagu olen, taina ostsin poest. Aga mitte ei viitsinud, ei olnud piparkoogi isu ka mitte. Koristada ei viitsi, pesu pesta ei viitsi, tööd teha ei viitsi, hommikul üles tõusta ei viitsi.... No nagu siit blogist näha, blogida ka ei viitsi.

Kas asjad on Lätis tõesti nii hullud, et second-hand poodidest riideid peab varastama hakkama? http://www.elu24.ee/?id=59184 Kui see uudis oleks 1 aprillil ilmunud oleks seda kindlalt naljaks pidanud...

HLZVINCH

Tegelikult mitte päris hüljatud, uks oli ikkagi lukus... Aga siiski, kunagi kihas see maja elust ja uks ei olnud ketiga kinni... * * * Need hüljatud külad, kas Eestis või hoopis Tuneesias (see foto on tehtud seal) on alati kuidagi kurvad, kohad, mis enamasti jäetaks maha seepärast, et seal pole enam mugav elada. Lihtne põhjendus, samas nii tühine...

... aga naabrid ei paista sellest aru saavat, enne üheksat hakkasid puurima ja see paistagi lõppevat, magada niimoodi ei saa aga millegi muu mõistliku tegemiseks olen liiga uimane... Kusjuures müra on nii vali, et võimatu on eristada missugused naabrid selle taga on. Kui ma siia enam ei kirjuta, siis on maja maha lõhutud...

Kus on kuus tähte? Ikka taevas. Mismoodi ainult kuus? Aga sõnas taevas onju täpselt niipalju tähti... Selline taevas paistis mõned nädad tagasi hommikul silmad lahti tehes koduaknast välja vaadates. Kas pole kena? Veel Eestimaa taevast Kui siin pilvepiiril, ehk ise taevas. Viimane kord lennates nägin hommikul lennukiaknast väga ilusat valgusmängu, see oli liiga kena, et raisata hetkegi fotoka otsimisele... ja tõenäoliselt ei oleks pildile see ilu jäänudki. Selline kuldne päikesetõus, nagu esimesel pildil, aga veel värviderohkem. Ja Prahas maandudes sadas vihma ning taevas oli sõngelt hall... Pealpool pilvi on kuidagi müstiline tunne olla. Juba seepärast meeldib mulle lennukis aknaääres istuda. Kus algab meri ja lõpeb taevas? kus lõpeb maa ja algab taevas? Jordaanias Nebo mäel. Ähvardavad pilved kõrbes - taevas on kirjas kohe hakkab sadama Roomas hakkas ka varsti pärast seda sadama... Aga kõige kiuste, meeldib mulle nii sinine taevas kui siin pildil näha, jah pilvitu selge taevas...

Ma nüüd korraks lippasin koju ja varsti jälle kinno. Enne joon veel tassikese espressot, muidu jään veel kinno magama (et film igav oleks, seda ma ei karda, lihtsalt eile öösel jäi unetunde väheseks). Need 2 filmi, mida PÖFFI ajal näinud on igatähes väga hea valik olnud ("Araabia ööd" ja ja täna Kapten Abu Raed"). Muljed ja pikem ülevaade mõni teine kord.... Nüüd varsti "Gomorrat" vaatama Oi miks raha napib, teisigi häid filme on... mis seekord vaatamata jäävad

Kõverate puudega on mul oma lugu - aga tollest kõverast puust on pilt ainult diapositiivina... Puu oli mänd ja Saaremaa, aega on sellest juba oi kui palju möödunud... Tegelikult oleks sellest ammusest reisist veel üks kõver(peegli) pilt - see kus pildi peal on kõik reisist osavõtnud ja mina veel topelt - no smenaga sai selliseid trikke teha ilma photoshopi kasutamata. Teed ülesse ja alla on enamjagu kõverad... kunagi olid need rajad täis saginat, nüüd valitseb siin tühjus, vaid mõni üksik kohalik ja turist satub siia... Tuneesia ja kõverad teed on nagu ussid, mis mööda maad vonklevad... Jordaania Wadi Mujib Ja kõverate teede puhul on alati huvitav, mis on kurvi taga. Ja vahel on tunne, et tee lõppebki ära... ja hakkab siis jääle kusagilt. Ja eriti kõverat teed pidi sai see postitus üles, kõigepealt kõverteed kaudu sisse logitud bloggerisse, siis maadeldud piltide ja teksti lisamisega... kuni internetiühendus katkes ja osa juba lisatust kaduma läks...

Kõik need pildid on tehtud esmaspäeval. Hanged on meil katuseni kas lumelükkaja üritas ära peita viitasid? No avaturg tundus küll esmaspeäva hommikul pigem kinni kui lahti, st värav oli ainult praokil ja ühtegi kauplejat küll ei paistnud. Pea-aegu nagu talv, ainult Emajõgi ei ole jääs Autod on meil valged... Veel esmaspäeva õhtul leidus tänavatel selliseid autosid

Tegelikult mina tellisin lumesaju ja talvise ilma, lihtsalt mõningaid traditsioone tuleb pidada ;) Kusagil nii umbest 11-12 aastasena ajasin maja ümbert lund, lootuses et külalised maalt ikka tulevad - aga muidugi oli sealkandis lund oluliselt rohkem ja liikuma nad ei pääsenud... Kellele mida - valgeid jõule või valget sünnipäeva, no jõuludega on mul palju vastakamaid mälestusi aga lumesadu sünnipäeva ajal on nagu väike traditsioon - statistikat ei ole aga mäletamist mööda on lumiseid sünnipäevi ikka hulgi olnud. A jah, täna ma ole juba nõus jõuludest kirjutama 26s juba. Minu jaoks jõulud enne sünnipäeva on tabuteema, igasugu jõulustaff pooles novembris ajab mind lausa marru. Tegelt nüüd ma olen ametlikult "senior" vähemalt veneetsia transpordikaardi kategooriaid arvestades, ei lahe oli oma "juniori" staatust oktoobris nautida... Tänud kõigile, kes mind eile meeles pidasid :)

Algul oli küll tunne, et operatsioon tuisk lõppeb enne kui jõuab alatagi - mütsi leidsin viimasest kilekotist*. Aga müts leitud võis õueskäik alata, algul polnud vigagi tuul oli tagant. Lahe oli täistuisanud liiklusmärke vaadata - no selge, et tänase ilmaga keegi jalgrattaga ei sõida... Tegelikult, nagu tagasiteel selgus, ei ole jalakäiminegi lihtne - kui märg jäine lumi vastu tuiskab on nähtavus null ning täistuisanud lumes on raske taibata, kus kõnnitee läheb... Pärast aknast välja vaadates avanes selline pilt, tegelikult avaneb praegugi kuigi veidi pimedam on. Kes värvis taeva lillaks? Jah, selline ilm ongi ilusam aknast vaadates. *seoses sellega, kellel on kappi ära anda Tartus ja kes saaks ka transpordiga aidata? Nu ma ei leia mööblipoodidest meeldivat kappi, või kui siis rahakotile ülejõu käiva hinnaga. Aga lihtsalt kapi pärast ei tahaks mittemeeldivat ka osta, noh iseasi kui tasuta saaks...

Panin eile pizza ahju ja tegin arvuti lahti ning lugesin, et sellenädalane fotojahi teema on isetehtud asjad... Seega, polnudki vaja muud kui pilti teha, ei mingit vanades piltides tuhnimist. Homme saan esimesed isekootud sõrmikud kätte panna. Labakindaid olen ennegi teinud, aga sõrmikute kudumise kunst tundus alati nii keeruline, et ei tihanud ette võtta. Kinnaste kohta võiks öelda ka kaua tehtud kaunikene, sest alustamisest lõpetamiseni kulus kõvasti üle poole aasta, no kes see suvel ikka kindaid koob...

-Naised armastavad alati kalleid läikivaid asju... - Jah, nagu näiteks kiilanevaid pankureid

Täna hommikul oli tahtmine kohe kuhugi sõita kus soojem on, ma olin nõus isegi mööndustega - st piisaks ükskõikmillisest temperatuurist üle 15 soojakraadi ja üsna suva oleks kuhu... Ja valgem võiks seal ka olla. Noh, esimest lund sadas aga hoolimata maad katnud õhukesest lumekihist oli nii pimmeee, isegi juba pimedusega harjunud mind šokeeris pimedas ärgata...

Tüüpiline tuulepea nagu ma olen, olin unustanud ühe varjupildi ära, just selle, mis varju pärast tehtud. See uhke pitsist päikesevari püüdis pilku Burano saarel. Tegelikult võiks pildi pealkiri olla vari varju all vms. * * * varjuteema ongi selline mis paneb mõtlema... Miks juhuslik varjupilt on nii lummav, miks peegeldus näib tegelikkus, miks mõni vari on tähendusrikkam kui teine, kuidas mind Wadi kõrbes unenäo vari jälitas... Ja jah, unenägu... Ma nägin paar ööd tagasi unenägu, eksju unenägu on meile öine vari, mis mind nii ära kohutas, et ei tahtnud enam edasi magada - aga niipea kui voodisse tagasi läksin ja silmad sulgesin nägin ikka edasi sealt kus pooleli oli jäänud. Unenägu ise oli niivõrd ebareaalne ja sürreaalne, et isegi magades sain aru, et see on õigest unenägu aga ikka oli hirmus. Nii jube, et hommikul kulutasin kogu energia, et unenägu unustada - see läks õnneks, aga unustada seda tunnet - vaat see on keerulisem... Mind kohutas unenäo juures ka see, et tegelikult polnu

Algul arvasin, et nagu ikka ei leidu mul midagi asjakohast fotojahile. Aga siis meenus, et viimasel paaril reisil tuli päris lahedaid pilte. See pilt on meenutus Tuneesia kõrbest. Ilma varjudeta oleks lihtsalt üks ebaõnnestunud klõps kaameli seljast, või kes see mäletab, ehk pildistasingi varje? See foto Doodžide paleele jättis mulle kohe mulje, et eesseisev kuju on vari. Kus on maa ja vee piir? Kust algab vari? Pildistatud mitte Eesti soos, vaid hoopis Torcello saarel. Neil on Veneetsias veepeegelustest ja varjudest veel vähe, et vaja neid ka kunstliklikult lisada... Üks tüüpiline veepeegeldus Veneetsiast... Koguaeg sind luurab vari, kas maal või vees... Hommikul , kui päike madalal... See salapärane tume laik on pilve vari, vaade seekord Jordaaniast Nebo mäelt. Pilve-varju mäng Wadi Rumi kõrbes... Kes see saatis pilved kõrbe? Selle omapärase värvide mängu lõid erinevat värvi liiv ja pilvevarjud. Mis on liiva töö ja mis pilve tehtud, see vajab mõistatamist.

Täna oli 12,5 kraadi sooja e kõige soojem (teadaolev) novembrikuu 11nes päev, mis Tartus olnud on. Seepärast oligi imelik õues, tõmbasin harjumuspäraselt kindaid kätte ja kuidagi soe oli. Ma just eile õhtul sain elu esimesed isekootud sõrmikud valmis - kauatehtud esimene talleke, mis ikka aiataha läheb :-) St lõngajupid tuleks veel ära peita, aga siis oleks nagu valmis kätte panekuks, aga milleks... Ja üldse läks soojaks minu kiuste, ma plaanisin täna hommikul helistada santehnikule, et radikas ei lähe soojaks. Noh aga mida praegu helistada, kui torudki jahedad - muidugi radiaator ei saagi soojaks minna. (Mulle lihtsalt tundus eelmise nädala lõpul, et küttesüsteemi torud on oluliselt soojemad kui radikas ise). Tegelikult mulle siiski meeldib soe rohkem kui külm :-)

Vahepeal tõuseb ka Eestis päike - esimene nädal oli küll tunne, et olen polaaröösse saabunud. Täna säras päike taevas ja tegi tuju heaks. Ja üldse, muidki häid uudiseid kuulis - kuigi ma enne ei usu, kui asi käes... Aga veel Jordaania reisile tagasipilku visates... Miks mulle meeldivad maanteed läbi kõrbe, kus enamasti vaadata pole nagu mitte midagi? Võiks ju olla sama igav, kui Tartu-Tallinn tee, aga erineval viimatimainitust naudin ma sõitu kui mõlemal pool laiutavad kõrbeväljad... Aga tegelikult on Jordaania maastik vaheldusrikas, korra silm väsimusest kinni vajub ja juba oled midagi olulist maha maganud - noh, tundub nagu kilomeetrid ja kilomeetrid samasugust maastikku ja siis äkki hoopis midagi muud. Jordaania kohalik ja kohustlik giid oli näide sellest, milline giid ei tohiks olla. Mitte giiditeadmiste poolest, kindlasti teadis ta palju ja tegi oma tööd innuga, aga... Noh isegi kui grupis on üle 30ne inimese, on tegemist täiskasvanud inimestega ja mulle küll ei meeldi giid, kes i

* * * See aasta on sealkandis vist oodata pikka ja külma talve, kui see juba oktoobri lõpul saabus. Täpselt nagu õnnestuks endaga Eestist ilm kaasa vedada, olgu, see on liialdus, sest see suvi oli ilm Eestis ikka oluliselt kehvem. Tegelikult oli päevane temperatuur ikka üle 20 kraadi ja enamus aega ikka paistis päike. * * * Mis saab, kui kõrbes vihma sajab? Noh, päikeseloojang jääb ära... Aga kui päike ei looju, siis järelikult ta ka ei tõuse :-) Või kuidas kellegile, mina pidasin päikesetõusu ootuse vastu, kuigi sai liiga vara ootama hakatud. Aga samas, Surnumere ääres päike vajus sujuvalt pilve taha ja nüüd Eestis küll tunne, et päike ei tõuse enam - konstantne pimedus valitseb. * * * Desert Highway - kes mida selle all mõistab, tegelikult on sellise nimeline peamine tee Jordaania põhjaosast lõunaossa, aga mina hakkasin nii kutsuma teid Wadi Rumi kõrbes. Mõned neist radadest olid ikka nii vakku sõidetud - tihe liiklus kõrbes. * * * Wadi Rumi liiv on punane ja määrib. Minu beežid pük

Jälle kodus, vihmases Tartus (ma läksin ära vihmasajus ja jõudsin tagasi ka vihmasajus, nagu polekski rohkem kui nädal ära olnud) Killukesi reisilt * * * Praha lennujaamas 5 tundi veeta polegi nii piinarikas, eriti kui kaasas hea juturaamat, kohvikusse muidugi ei raatsi minna seal - tassike kohvi maksab seal u 65 eeku. * * * Hotell Damaskuses oli nii uus, et triikrauda ega taldrikuid polnud hotell veel muretseda jõudnud. Voodilinad olid puhtad, aga väga kortsus ning hommikusööki tuli süüa salvrätiku pealt, sest taldrikuid ei antud. Tegelikult oli hotell korralik, fuajee oli muidugi eriti uhke ja sat-tv kanaleid oli nii palju, et ma ei jõudnud isegi järgi vaadata, mis kanalid on ja kui palju. * * * Raha kulutamine oli keeruline, sest esiteks ei saanud ma aru palju mul raha on. Sain Damascuse lennujaama rahavahetuses mingi hunniku paberraha (kus oli vääring arusaadavalt kirjas) ja lisaks münte, mille väärtus jäi esialgu salapäraseks, saamata vastu kviitungit. Jordaaniasse jõudes olid jub

Üks kõik, mis ilm homme-ülehomme Eestis on, Damaskus +32 kraadiga ootab. Esmaspäeval juba Süüria pealinnas, nüüd kobin magama - homset päeva päriselt maha magada ei õnnestu, sest tõenäoliselt olen ühe tähtsa asja tööjuures kotist välja tõstnud st pean laupäeval tööle ronima (tegelt ma loodan seda, et ma kusagil mujal juhuslikult kotist välja ei tõmmanud...)

Keegi just kurtis kuskil, et ei ole kuangi poes midagi kassast odavamalt saanud kui letil kirjas, ikka tehakse "külma" tarbija kahjuks. Aga mina täna sain odavamalt, tervelt 40eeku. Asja koomika ka, et küsisin müüjalt, et tahan seda 160 eeku maksvat mälukaarti osta, ja siis müüja otsib vajaliku kauba välja ja kassas ütleb, et see maksab hoopis 120eeku. *** Ja seoses tänase ostuga, kaks võimalust veel - kas minu mälu on kehva või on mälukaardid odavamaks muutunud...

Nüüd alles märkasin, et eelmine postitus oli see aasta100s e nüüd siis 101 postitus. Täiesti sisutu seekordne, kell juba paljuuu ja ammu aeg magama minna. Nüüd ka istun üleval, kuigi arvestades lennugraafikut peaks iga võimalust uneks ära kasutama, laupäeva plaanin täiega maha magada, loodan, et õnnestub kõik asjatoimetused enne nädalavahetust ära ajada... Tegelikult võin ju ka pühapäeval pool päeva maha magada, Praha lennujaamas, lennukites pealekauba. Aga ma ei tea, ma vaid korra olen proovinud lennujaamades horisontaali visata, magamisest oli asi valgusaastate kaugusel. Ah ja homme tuleb raamatupoodi ka minna, peab lugemisvara varuma...

e lotopiletit ostmata ei saa lotoga 19 miljonit võita. Aga lihtsalt läks meelest ära, mäluga on nagu on (või parem, ei ole teist üldse) * * * ja ma muudkui kulutan, õnneks suutsin end peatada plaanilt osta digipeegelkaamera - no, pildistada ma niikuinii ei oska ja kaamerat kasutada veel vähem. Veneetsia piltidega läheb veel aega, just hakkasin pahna välja sõeluma (st paremaid pilte välja valima), kui selgus, et saab telekast jalgpalli vaadata (ei, mitte Eesti -Türgi vaid Itaalia-Montenegro mängu hakkan vaatama)

Kui ma seda nägin, siis esialgu võttis küll sõnatuks - no ei ole võimalik, enam pole miski püha - mis nad küll teinud on... Iga suurem pind sobib reklaami aluseks, Palazzo Ducale nagu iga teine majagi, mis ikka vahet... või kas ikka? Tegelikult, õnneks, pole tegemist permanentse reklaamiseinaga vaid see katab tellinguid. Aga kas see just parem vaatepilt kui tellingud, jäägu igaühe otsustada, mina tõenäoliselt olen nii konservatiivne, et eelistan tellinguid. Ainus lohutus, ehk sellest reklaami rahast läheb ühte koma teist ka renoveerimise tarbeks... Muidugi mõjub autoreklaam Veneetsias eriti kentsakalt. Teine reklaaminäide ka. Reklaami ka Milanost. Mina kui moekauge inimene polnud kuulnudki, et roberto cavalli coca colat tehakse, ma koju tulles uurisin järgi mis värk on...

Juba pühapäeval jälle reisile, peaks juba rutiin olema... Ja vabalt võiks alles laupäeva õhtul kohvrit pakkima hakata, ega ma veel pakigi, ainult mõtlen, mis riideid kaasa võtta ja kas vaja veel midagi pesta. Ja lihtsalt vahelduse mõttes käisin Veneetsias väiksema kohvriga, et oleks põhjust kohvrit vahepeal kappi panna. * * * Mida enam ma mõtlesin, seda suurem paanika mind haaras - no sealkandis peab ju korralikult riides käima, aga pikad püksid tähendavad minu jaoks kõrgeid kingi - uued suvekingad nagu ei sobi pika maa käimiseks, vanad õmblesin eile kokku (aga mis siis kui ikke ära lagunevad), pealegi kas mu selg seda vastu peab ja kuidas sealkandis tänavad on... Vähemalt Petras ja mujal looduses kavatsen küll dresscode't eirata ja poolde säärde püksid panna, kõrgete kontsadega ronida ikka ei saa. Ja kogu suve täiendasin ma oma t-särgi varusid, mitte ei mõelnud pükste peale...

Täitsa hea, et järgmine kord reisin sinna, kus varem käinud - täiesti uued emotsioonid, midagi mis on uus ja huvitav... No tegelt, Praha lennujaamas ma juba olen käinud, neli korda lausa. Saan meenutada-nostalgitseda tundide viisi seal (ma isegi ei tea, missuguse ajaviitmisviisi ma välja mõtlen, tõenäoliselt reisilt tulles võite küsida infot lennujaama taxfree poodides müüdavad- kahjuks minu viletsa mälu pärast hindu pole mõtet küsida, aga teoreetiliselt peaks 5 tunniga päris põhjaliku ülevaate saama). Aga miks hea minna kuhugi, kus käinud pole? Vaat kui minna kohta, kus oled varem käinud, siis võivad tunded mõistust kontrollima hakata, eriti kui see eelmine kõik mitte just kõige libedamalt ei läinud... Algul ei saanud ma mitte pihta, miks ma nii kohutavalt närvis olin EA pooletunnise hilinemise ja bussi oodatust kauema sõidu pärast, viimase Veneetsiasse suunduva rongini oli aega küll ja küll. Selline alateadlik hirm... Ja siis, kui ma Milano Centrale raudteejaama sisenesin, jah siis

2 giga pilte ootab läbivaatamist/sorteerimist/pööramist... Juttu reisist tuleb kunagi hiljem, pildid veel hiljem... Igasugune mõõdutunne kadus, täielik fotograafiline kõhulahtisus...

Täitsa elus, peaaegu terve ja üsna väsinud hetkel... Esimene punkt ei vaja kommenteerimist, teisega on nii, et seekord otsustas selg protestida seismise vastu ja valutama hakata, kolmandaga on suuresti enda viga - no ma oleks ju võinud kohe koju jõudes magama jääda aga ikka oli vaja veel netis surfata. Aga muidu reis läks hästi ja ilm ilus, oleks ju koguaeg võinud päikesepaisteline olla ning ühel päeval soojem ka (tegelt muidugi polnud viga ilmas, vaid minu riietuses), aga vähemalt vihma ei sadanud.

Homne päevaplaan on nii tihe, et vaevalt blogima pääsen, kui siis paar rida ehk... Ja ülehomme õhtul olen Veneetsias. Veneetsia on minu jaoks eriline, ma pole niimoodi kunagi mõelnud, aga nüüd üks päev sähvatas - Veneetsia oli minu esimene linn Itaalias, jah just aastate taga bussireisil olles hakkas programm Itaalias Veneetsiast. Seega, esmamulje Itaaliast (kui välja jätta unesegane pildike piiripunktist, kuna passid korjati juba Sloveenia poolel ära, siis olin vaid poolenisti ärkvel kui buss Itaalia pinnale vuras ning kämpingus kella nelja ajal hommikul telgi püstipanek) . Oli ilus juulihommik kui Veneetsiasse jõudsin, väsimus oli nagu käega pühitud. Kõigepealt rääkis keegi grupiga kaasas olnud saatjatest, et vaat Veneetsia on suvel Itaalias üks jahedamaid kohti, ega siin väga soojaks lähe. Ma muidugi julgesin asjas kahelda, juba hommikul oli piisavalt palav ning jahedusest oligi muidugi asi kaugel, temperatuur ligines päeva peale 40le- mis siis veel mujal ootab? Selline päikesepais

On vist ainult üks võimalus, minna kodust välja ilma pangakaardi ja sularahata... Kõige hullem, ma ostan ju asju, mida tegelikult vaja läheb, tühja träna ostmisest oleks lihtne loobuda aga asjade, mida vaja ka läheb? Homme ostan endale tuulepluusi ära, otsisin seda juba kevadsuvel aga siis ei leidnud sobivat... nüüd läksin kaupsi, vaatasin niisama kohvreid, ei uut kohvrit ei ole plaanis osta, jalutasin spordiosakonnast läbi ja proovisin paari asja selga - tavaliselt läheb lihtsalt, ei sobi (on laiad, kitsad, varukatest puhvis või muud moodi ei istu seljas), seekord va sobis...

ehk kes otsib see leiab... Üldiselt on see lihtne, kui leiad ennustuse, mille prognoos sulle ei meeldi hakkad kontrollima teistest kohtadest ja leiad ikka endale meeldivama. Iseasi kas see ilma muidugi paremaks teeb. Ma olen hetkel juba vähemalt viiel netilehel käinud, kus Veneetsia ilma saab vaadata ja leidub igas valikus ilma - külmast paduvihmast kuni mõnusa päikesepaisteni. No mõned päevad on veel aega ka ja eks üht-teist võib veel muutuda ka, aga põhimõtteliselt valmistun kõigeks.. ee, sulejope jätaks vist ikka koju, või peab kaasa võtma - no samas, ma pole Eestiski veel jopet selga pannud, ka uus ootab kapis külmemaid ilmasid. Oleks ikka nali küll, Itaaliasse minekuks panen jope selga. Aga igaks juhuks otsisin sulejope panipaigast välja, see on lühike ja võtab kotis vähem ruumi (ei tasu unustada, et aastaid tagasi osutus sulejopp Egiptuses väga kasulikuks ja ilma selleta olen ennast paar korda maapõhja kirunud), eks ma siis veel mõtlen, kas võtan kaasa või mitte (seda teist äär

Ei ole juba pool aastat telelehte vajanud, klõpsad puldil ja voila näed, mis kavas. No muidugi minusugusele, kes isegi tv kava korral pooled saated maha magab oleks ikka vaja paberist telekava ja ka meeldivad saated alla joonida... Aga tegelikult millegipärast on digi-tv kavas aeg-ajalt puudujääke. See, et mingite välismaa kanalite kavadega on aeg-ajalt mingi kamm - nt ei ole õige päeva kohta, no pole hullu... aga eesti kanalitega sama lugu on teeb ikka vihaseks küll. Kanal11 kavast on juba paar nädalat õhtune/öine "Pahad tüdrukud" puudunud, ma juba arvasin, et seoses sügishooajaga ei näidata. See sügishooaeg on ka paras peavalu, programmide koostajad Eestis näevad ikka kõvat vaeva, et ei oleks võimalik harjumuspäraselt mälu järgi sobivaid saateid vaadata. Ja kolmapäeval ei ole mõtet reklaamida, et see seriaal on esmaspäeviti - ega keegi seda ju esmaspäevaks mäleta/või kes väga tahab vaadata, on juba ammu aja mällu talletanud ja meenutamine, et peaaegu nädal e niiii palju aeg

Ja nädala pärast juba Veneetsias :-) See nädal lendab ka nii kiirelt, et tõenäoliselt ei saagi aru, kui reis käes.

Kohe lähen magama, sest muidu keeran veel mingi jama kokku :-) Ma tegin kaks ülekannet internetipangas ja pidin kaks korda selle jaoks sinna sisenema, sest pärast esimest ülekannet logisin end süüdimatult välja. Asja koomika, et tegelikult mul oligi plaanis ainult see teine ülekanne teha, aga mõtlesin - mis tehtud see hooleta... Ja pärast teist ülekannet ma lihtsalt panin netilehe kinni, kuigi tahtsin hoopis muud teha, aga uups, käed jõudsid mõistusest ette. Magamata öö tagajärjed... appi kas ma hakkan unetuks muutuma... loodan, et tegu oli lihtsalt sellega, et liiga kauaks üles jäin ja uneaeg oli mööda läinud. Nüüd üritan magama minna, aga üleväsinuna ei ole see just kõige lihtsam...

Tegelikult oleks täna võinud ka öelda nt et suvi algas, ilm oli harjumatult päikeseline ja üsna soe - hea, et hommikul jopet selga ei pannud. Õnnestus nädalavahetusega enam-vähem terveks saada, esmaspäeva hommikuks oli vaid natuke nohu ja väike palavik- oleks võinud ka koju jääda, aga apteeki nohurohu järgi oleks ikka tulnud minna ja tegelikult oleks ikka viilimise moodi välja näinud see kodus istumine (ma pole palaviku tõepärasuses päris kindel, järsku hoopis kraadiklaas valetab- sellesama kraadiga oli mul ju mingi paar kuud palavik kunagi ja käisin läbi 101 arsti ilma midagi leidmata, ma lõpuks lihtsalt loobusin end kraadimast... peaks ikka uue kraadi ostma ja nohu kestab ikka kas nädal aega või seitse päeva, kui rohu ei võta). Ega mul nohurohu e tablettide ostmine nii libedalt ei läinud - esimeses kohas öeldi, et neil praegu pole - mingi tootjapoolne tarneprobleem. Teises apteegis tehti minu küsimuse peale "kas teil seda rohtu ka on?" imestunud nägu ja vastati, et muidugi

elik jope ostsin ära, ei hakanud ennem soojem - mis tõbisest ikka tahta... Ei saanud ju see september kuidagi eriline olla, ilma haige olemata. Traditsioone tuleb ju hoida, inetu ju neid niimoodi katkestada, kas pole. Nüüd siis ravin kodus ja kui peaks esmaspäevaks terveks saama võin tööle uue jopega minna..

Mõni päev tagasi, käies uues Taskus, mõtlesin selle peale, mis poed Tartus veel puudu... Asi on ikka järjest paranenud, Taskus ka Espirit. No Espiriti asju on vähesel määral ka teistes poodides varem müüdud, aga nüüd valik suurem ja ei pea teksasid Tallinnast taga ajama - ei miskit muud, kui nende teksad lihtsalt istuvad hästi... Aga täna käisin kaubamajas talveriietust vaatamas (no niiii külm oli ju... nii sees kui väljas) Kõigepealt vaatasin mantleid - valik jätkuvalt masendav ja alla 2500 pole mitte midagi... Ei jääb matli ost ikka kaugesse tulevikku. Vaatasin veel ringi ja nägin ühte jopet, üldiselt ma pikki jopesid ei proovi - näen neis välja nagu kubujuss kes on endale 3 numbrit suurema jope selga pannud. Aga mõtlesin proovida ja oh imet, hästi istus seljas. Ära veel ei ostnud, aga... kiusatus on küll... Nagu ma veel vähe asju viimase paari nädala jooksul ostnud ei oleks. Alles eile linased suvepüksid (allahindlus, hea Jordaanias jalga panna), täna laheda Garfieldi t-särgi..

Järgmise päeva otsustasin teha täielikuks puhkusepäevaks e rannasvedelemise päevaks, ja nii ma rannas vedelesingi. Lamamistoolil päikest võtta on mõnus, ainsaks tüütavaks olid igasugu rätiku, kella ja muu müüjad ja massaaži pakkujad. Tegelikult tegi see juba lõpuks nalja - mitu korda peab "ei" ütlema ja absoluutset huvipuudust välja näitama, et müüjad aru saaksid, et sa mitte midagi neilt osta ei taha? viimasel Sitsiilia päeval läksin Cataniasse, mõtlesin ja kõhklesin algul küll, kas ikka tasub - mulje Cataniast bussijaama/raudteejaama ümbrusest ja läbisõidul ei olnud suurem asi, ja veel eelarvamus ka (ma ju viibisin eelmine kord Sitsiilias Messina lähedal, st Taorminasse võis minna, sest see on Messina provintsis aga kaugemale mitte...) Aga tasus küll minna, Catanias on vaatamisväärset ka -Piazza del Duomo eelkõige. Seal lähedal on ka kala- ja muu turg, tasub läbi põigata ka siis kui ostusoovi ei ole. Õhtul sai jälle Taorminasse sõidetud, seekord nii, et päike juba loojus...

Pole siia eelmisest reisist lõpuni kirjutada jõudnud, aga hetkel valmistun juba järgmiseks e mõne nädala pärast Veneetsias (blondiin vaatas kalendrist järgi, täpselt 3 nädala pärast). Ma olen suutnud välja otsida muuseumite hinnad, lasta välja lennuajad, et teaks mis kell kohale jõuab, rongiajad. Ja see kõik on ilusti kirjas, sest ega pea pole prügikast. Aga blondiin on omandanud professori hajameelsuse, seepärast kirjutab ta ka üles, mida homme netist välja printida sest blondiin ei suuda oma ilusate piltidega Veneetsia giidi-raamatust muuseume üles leida. Ostsin Roomast raamatu, aga seal on kõik ilusti sestrierede e linnaosade kaupa jagatud. Väga hea kasutada juba kohal olles - ilusad värvilised kaardid ka. Natuke nagu Silmaringi teejuht, aga National Geographicu oma - oluliselt soodsam. Aga praegu läheb küll segi mis kus täpselt asub - asja iroonia, päris paljude objektide kohta ma ju tean kus nad asuvad, aga vaat sestrieret ei tea :-) Ja meelde ka ei jää.

Teisipäeval sai siis otsustatud jälle lähiümbrust vaadata - seekord oli sihiks Castelmola. Bussiga jälle joppas, ootama ei pidanud. Buss tuli rahvast puupüsti täis, aga Castelmolas ei saanud pihta kus kõik inimesed kadusid - muidugi, üksikuid kohtas tänavatel ringi liikumas aga enamus aega sai liikuda inimtühjadel tänavatel kohates vaid kohalikke. Tegelikult jäigi see mulle müstikaks, Castelmola on tegelikult pisike. Aga kindlasti tasub külastamist, kui majade vahel käimine ära tüütab saab ilusaid vaateid ümbrusele nautida. Allaminekuks oligi plaan leida Taormina turisminfost saadud kaardil olev jalgrada Taorminasse. Päris seda rada ei leidnud, aga teise, mis oli isegi otsem. Vahepeal oli küll veidi hirm, et mis siis kui lõppeb kellegi õues tee- ühtegi juhatavat silti ülal ei olnud. Aga miks hirmutas? Siis oleks ju tulnud üles tagasi ronida, ei olnud erilist tahtmist ülemäge liikuda. Jõudsin alla Taorminasse, õigemini algul küll kindluse juurde (see koht, kus taipasin, kui vähe mul mõ

tegelikult UNI ja veelkord UNI, mõtlesin veidi Sitsiilia muljeid kirja panna, aga silmad vajuvad vägisi kinni... üks kuum kakao ja siis põhku...

Oli ilus laupäevahommik kui kohale jõudsin - kuigi kell näitas vaid veidi üle seitset hommikul aga väljas on mõnusalt soe. Mõnus... Esimesed kaks päeva saigi lähemale ümbrusele pühendatud - Giardini Naxos, Taormina, Isola Bella... piisavalt kilomeetreid kohe alguseks maha kõmbitud, kuigi tegelikult on olemas ka toimiv bussiliiklus ja ikka sai seda ka kasutatud. Tänu sellele sai kohe esimesel õhtupoolikul Taorminasse mindud, läksin lihtsalt uurima kus bussipeatus täpselt on aga peatuses kohal olles otsustasin sinna sõita, bussi ei pidanud ka kaua ootama. Taorminas olin tegelikult käinud 7 aastat tagasi, seega oli hea meenutada ja võrrelda. Kuna oli laupäeva õhtu siis inimesi (no peamiselt turiste muidugi tegelt) oli tänavatel palju, siin olev pilt on tehtud järgmise päeval lõuna ajal, kohe oluliselt vaiksem ja rahulikum oli... Seega otsutasin hoopis veidike ronida st mööda treppe üles kindluse poole minna, see oli ju üks asi mis 7 aastat tagasi nägemata jäi. No mõeldud... tehtud, aga mi

Panin pildid netti, link siin http://picasaweb.google.com/kats.foto/SitsiiliaJaRoomaAug2008

Kolm tööpäeva võtsid nii läbi, nagu poleksi puhanud... Õigemini küll kaks esimest päeva oli reisiväsimus niisugune, et uni kippus peale ja kõike sai masinlikult tehtud. Ja kolmandaks päevaks jõudis muidugi pärale, et puhkus tähendab kuhjunud tööhunnikuid pärast puhkust - oli tahtmine kõik sinnapaika jätta ja mitte midagi teha, selline masendunud lootusetuse tunne. Ja muidugi sajavad siis kaela ootamatud ülesanded, millega pole arvestanud ning mis ajagraafikusse ei mahu- siis tuleb hambad ristis teha ületunde kuigi tahtmine on karjuda "ma ei taha". Miks mina pean tegema teiste tegemata tööd? Ma ootasin nädalavahetust, et saaks magada ja nüüd ei saa magada, sest mõtlen järgmise töönädala peale... lisakohustused tööl ja samas töövälised kurvad asjatoimetused, mis ei lase mul ületunde teha (ja segavad keskendumist ka, see stress veel kõigele lisaks)... tahaks põgeneda kuhugi kaugele ja mitte millegi peale mõelda...

Kuigi pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, aga 1001 pildi sorteerimine võtab oma aja, üles laadimine veel rohkem, seega pildigaleriiga läheb veel aega... Kõrvalolev pilt on killuke Ragusast ja õigustas täiega oma nime. Trepid, trepid, trepid... ja siis veel niisama üles ja alla, trenn missugune. Kui palju trepiastmeid kokku astutud sai -kes neid ikke luges, aga kõik trepiastmed olid seda väärt, et neil käia. Astud aeglaselt mööda seda tänavat ja tuleb vastu kohalik kes sind teretab - ütled talle tere vastu ja nagu oleks kodus mitte turist tuhandete kilomeetrite kauguselt. Astud edasi ja naudid lõunast vaikelu...

Olla kurb ja samas õnnelik, vihata ja armastada, õppida tundma põlatud ja põlgama meeldivat, näha halvas head, sest alati võib hullemini minna, esmamulje võib petlik olla, eriti kui oled eelarvamuste küüsis - see kõik on võimalik... Ma olin reisil kurbusega hinges ja see ei lasknud mind kindlasti päriselt õnnelikuna tunda (see ei ole blogi teema)... Võib-olla tegi see mind tundlikumaks kui muidu ja pani nägema asju, mida ma muidu tähelegi ei pane...

ja lõpuks kodus ka... hetkel väsinud ja homme vaja tööle minna... Nagu juba väike traditsioon, et koju jõudmised kujunevad väsitavaks, seekord kahjuks tuli ka muid asju Tallinnas ajada :( * * * reisist endast siis mõni teine kord, ainult niipalju et tagasilend oli üks rist ja viletsus, sujus ainult lennujaamaväline transport Roomas lennujaama jõudmine ja Tallinnas öömajja saamine - Roomas sai nauditud peaaegu tühjas vagunis sõitmist ja Tallinnas sai takso ka kiirelt. Aga lend ise hilines poolteist tundi ning lennukis magada ka ei õnnestunud... (märksõna nutvad lapsed), lisaks veel EA teenindus - sai enne õhku tõusmist tekki palutud ja saadud vastuseks, et praegu ei saa, aga varsti saab- no ma rumal inimene eeldasin, et siis pärast kui lennuk õhku tõusnud tuuakse, aga kus sa sellega...

Nàdal Sitsiilias lendas nagu linnutiivul ja muljeid on oi kui palju... aga neist kirjutan siis kui olen tagasi Eestis, milleks raisata aega Roomas internetis istudes. Tegelt ainult praegu sellepàrast kirjutan, et 15 minutit maksab 50 senti... nùùd hùvasti internet

ei ole hea, kui liiga palju asju on - valik mida jätta, mida võtta on oi kui keeruline... Süda tahaks nagu kõike kaasa võtta, aga mõistus ütleb "ei" - milleks see kogu laadung kaasa vedada...

ja Sitsiilia ootab... mida vaja veel teha: *viimased reisiplaanid st kuidas tagasi tulla ja Roomas 2 ööks hotell ka bronnida - tegelt on plaan olemas ja vaja teostada ainult, aga nagu ikka ei suuda lõplikku otsust teha - kas hoida veidi raha kokku ja võtta tundmatu hotell, või maksta natuke rohkem ning võtta koht kus juba oldud.. Tegelt kaldun selle viimase poole... *homme-ülehomme peaks käekella patarei ära vahetama, igaks juhuks, et oleks kindel... *vaja MP3 pleierisse uued laulud tõmmata *fotoka varu-mälukaart tühjaks teha *kõik arved maksta Aga asjade pakkimise peale veel ei mõtle, selle jaoks veel aega on küllaga...

Eilsest OMi avamisest vaatasin vaid riikide sissemarssi- ei jõudnud kordusegi alguseks koju ja pärast oli mujalgi põnevaid saateid, mida vaadata... Aga see ongi ju põnevaim osa, muu tilu-lilu pinget ei paku ja etenduse juurde käiv Eesti kommentaaride mulin segab ju nautimist ja saadav elamus on vaid veerand sellest, mis ilma mõtetu lobata oleks. (mute nupu kasutamine ei anna ka efekti, siis ei kuule ju taustamuusikat). Aga sissemarss oli tavapärasest põnevam, nu katsu sa ära arvata mis on järgmine riik - ega ikka ei mõistata välja küll, kui hiina keelt just ei oska. Ma ikka algul üritasin, et ehk on mingi loogika, aga ei... Ja Lembitu Kuuse on värvipime, sest täiesti rohelises vormis sisse marssinud ***riigi (ei meenu, mis riik oli) esinduse vormi kohta ütles ta tuleb punasesse riietunud ... Veel üritas ta mingit omapärast ajalootundi anda, meenutades missugust nime mingi riik kunagi kandnud on... Ja õnnitlused Davide Rebellinile, hõbemedal olümpialt on ka ilus sünnipäevakingitus :-) *

Kõigepealt ei saanud ma hommikul aru kuidas homme juba 31 juuli on, no ei saa ju olla... ja siis mõne aja pärast olin veendunud, et täna on neljapäev. Nii totaalselt ei saa ju kalender segi olla, kui tööl käin, ise asi oleks puhkus... Aga eks ma juba mõtlen ja tegutsen puhkuse nimel - ostsin rongipileti Sitsiiliasse sõiduks ära, st nüüd vähemalt on kõhklused-kahtlused mineku suhtes paigas... Nüüd tuleks ka tagasituleku logistika paika saada ja välja mõelda kuhu üks või kaks ööd öömaja võtta - Rooma oleks muidugi kindla peale minek, aga...

No mulle see saade meeldib, siuke mõnus inglise huumor ja tögamine käib pidevalt. Tänase saate lõpulause oli kui teil on midagi öelda, jätke see enda teada

lehtede online-väljannetes võib vist kontrollimatult mida iganes avaldada ja eriti vinge kui miski lööva pealkirja saab... Eelmine nädalavahetus oli uudis eesti laste lugemusest ning pealkirjade alusel oleks lausa võinud arvata, et 2 eri uudist korraga välja ilmunud - hetkel ei viitsi otsida kumba pidi parajagu oli - st epl.ee või postimees.ee - aga ühes oli uudis, et Eesti lapsed on Euroopas esirinnas ning teises uudis, et x% lapsi Eestis ei oska korralikult lugeda... Aga täpipealt sama tekst oli mõlemas lehes, isegi oma hoiakut (st pealkirjale vastavat) ei olnud välja toodud...

Ei tea kas sellise pealkirja olid Postimehe netiväljaande tegijad meelga pannud, et keegi ilmateadet loeks? Või oli see trükiviga ja taheti kirjutada äikeseline vihmaaeg? Igatähes on täna enamus päevast nii sünge olnud, nagu öö oleks väljas - täpselt see koht, kus nagu kalendrisse vaadates peaks valgust nagu ülegi olema aga tegelikkus vastupidine - no mis sest päikesest kasu kui see on varjunud nii paksu pilvekihi taha, et väljas on süngem kui oktoobris-novembris.

punktid 2 ja 4 on tehtud, topgear oli nii naljakas,et hirnusin kõht kõveras... ja külmkapp peaks varsti (st millagi täna õhtul) loodetavasti saabuma. punkt 1 teostamiseks lootus järjest väheneb suvekingade valik poodides on masendaaav.

Täna välja minnes otsustasin ukse juures tagasi pöörduda - pilk taevasse ei olnud just kõige lootustandev... ja vihmavarju kaasa haarata. Pilv oli tume, ähvardav ja juba oli mürinatki kuulda, aga egas ei tasu seepärast laupäeva kodus veeta. No elu ilma külmkapita hakkab juba ära tüütama vaja ikka poodi minna... nii võtsingi sihikule esialgu kõige lähima, sinna ikka enne vihma jõuab või vähemalt kui ka sadama hakkab, ei saa liiga märjaks (pilve järgi paistis selline suurem äike tulevat, selline, mis vihmavarjust hoolimata minutitega märjaks teeb... ) Esimeses poes külmkapid üle vaadatud ja paar potensiaalset võimalikku välja valitud seadsin sammud järgmisesse. Ja oh imet, kui poest välja astudes ootas mind vihmasaju asemel vaid pilves taevas... Kui ma järgmisest, mitte küll tehnika vaid kingapoest välja astusin hakkas juba päike paistma.... kolmandast poest väljudes oli juba selge et ohtu vihma kätte sattuda ei ole. Kuigi mõnus äikeseleitsak oli, mõnus seepärast, et muidu kindlasti pole

ma tahan mere äärde...

1. Mida sa tegid 10 aasta eest? ee, kirusin Eesti kehva suve - pidevalt 15-20 kraadi sooja, vahelduv pilvitus ning vihmasabinad. Tuleb tuttav ette? No nagu see aasta on... (aga nüüd mul ükskõik, kehv suvi ongi tore - suvekingi ei ole ja puhkust niikuinii ei saa) ja teiseks ootasin Itaalia reisi. Oli teine kord kui Itaaliasse sain :-) 2. Viis asja ”vaja teha” nimekirjast? 1) vaja osta kõrge kontsaga suvekingad, kuigi ei tea kust küll - Eestis valitseb täielik ikaldus, müügil on kas sellised millega saab käia 5 minutit või siis madalad... Kuigi ega neid suvekingi vist vaja Eestis ei lähegi... 2) külmkappi oleks ka vaja ostma minna, ära tüütab juba elu ilma külmkapita. 3) pesu triikida (ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka) 4) mitte unustada, et varsti algab Top Gear 5) sada muud asjatoimetust, mida oleks ka vaja teha, aga aega ei jätku... 3. Lemmiksnäkid? hetkel Pringelsi kartulikrõpsud flame grilled steak, need lillas pakis... kahjuks neid müüakse ainult suures pakis, ei mõju just kehak

Apppiii, kui imelik... ma olin nimelt Hispaania poolt , vähemalt enne mängu... Aga mängu käigus nagu jälle Saksa poolt. Kuigi Hispaania mängis ju paremini... Ja kui mäng oli läbi, siis olin ikkagi rahul, et nii läks :-)

Ütles töökaaslane selle peale kui üks Austria hotell oli suutnud pangandmed valesti saata. Tegelt müristas ikka küll eile, Viinis nimelt... Oli neil seal Viinis vaja sigadusi korraldada...(ikke töö, mis muud mureks). Nii jäigi eilne mängu vaatamine katkendlikuks. Asjaoludega mittekursis olevatele inimestele - nimelt äikesetormi tõttu Viinis kadus elekter seal ja kogu Euroopa vaatas musta ekraani päris pikalt & mitu korda Saksa-Türgi mängu jooksul. Ei oleks küll tahtnud eile olla sakslaste või türklaste nahas, kes kodudes olid sunnitud testtabelit vaatama. (oi ai nüüd millised mälestused mulle meelde tulid, ikka jalgpall ja teadmatus... ja tulemuse ootamine) Ok nüüd vaatan tänast mängu ja kunagi kirjutan ehk eilsest mängust ja emotsioonidest e sakslastest, türklastest... šveitslastest, Baselist ja muust ka. * * * Põnevust eile jagus, kuigi iseenesest ei olnud kummagi poolt või õigemini, olin mõlema poolt. A nii on raske mängu jälgida, 5 minutit Türgi poolt, siis jälle viis minuti

Nüüd sülitan kolm korda üle õla, aga on joppab kuidagi viimasel ajal... Ja üldse unes läheb kuidagi kehvemini kui ilmsi - mõni hommik ärgates on küll hea meel, et asi unes oli... Pärast tänast võin kahe aasta taguse unenäo võin ka täiega arhiivi lükata - seda ei juhtunud ka nüüd mitte ;)

Täna siis saabus minu Hugo koju elik diivan toodi ära... Mõnusss... teinekord pikemalt võib-olla, lähen nüüd diivani peale Top Geari vaatama.

Diivani ostmine ei ole nalja-asi - valik on vaid näiliselt suur, samas tegelikult midagi, mis meeldib on raske leida. Läbi lapanud lehekülgede viis on-line mööblipoode ja külastanud pea kõiki Tartu mööblipoode, olin juba leppimas teadmisega, et seda "minu" diivanit, sellist nagu tahan, lihtalt ei ole... Tänane otsing oli samamoodi tulutult lõppemas, kui sattusin tagasiteel Diivaniparadiisi ning kohe esimene asi, mida poes näen on diivan.. Jah, just selline, nagu mulle meeldib. Ja järgmine nädal on ta minu. Arvate, millal see sinna poodi müüki tuli? Eile õhtul.

Parem hilja kui mitte kunagi, aga minu kunagine mõistatus "kadunud" rongist, millega ma Sitsiiliast Põhja-Itaaliasse sõitsin, on lahendatud. See rong, sama nimega, vist isegi kella-ajad on üpris samad sõidab ikka veel. Jah, ja ma ei mõista, kuidas ma teda siis, vaevalt nädal pärast sõitu, ei leidnud. Lugu nii, et unisena öisest Lõuna-Itaaliast läbisõites ei jäänud läbitud kohad eriti meelde ja tahtsin siis umbes nädal hiljem vaadata, mis kus see rong peatus aga mitte ei õnnestunud seda rongi leida... * * * See rongisõit muidugi vääriks omaette pikemat lugu Kõigepealt õnnestus mul päeval enne sõitu reied niimoodi päikese käes ära kõrvetada, et paljas teksapükste jalgapanek oli piin. Aga arvestades eesootavat öist rongisõitu oli see ainus valik, rohkem pikki pükse ei olnud ju kaasas. Rong jõudis Messina raudteejaama, läksime rongi ja leidsime oma kohad. Algul oli vaguni-kaaslasi vähe ja see, et me üks jaam varem peale läksime, ei olnud vagunisaatja jaoks mingi probleem.... Var

Rootsis olles sai seal ära käidud http://www.junibacken.se/default.asp?id=1234 See oli vahva! Tegelikult ei saa seda sõnadesse panna, seda peab ise kogema... ***