iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

 Viimane poolik päev Argentinas. Rahulikult sai hommikusööki nauditud ning siis mindud poodi viimaseid suveniire (peamiselt küll söödavat) varuma. Esialgu muidugi rõõmustatud, et tänavad autode jaoks avatud jälle. Muidugi poode just väga vara lahti ei tehtud ning maiustuste pood, kust plaanisin dulce del leche varud saada oli eriti kaua kinni. Aga lõpuks tehti ka see lahti ning sai kogu sobiliku varutud. Muid mittesöödavaid suveniire väga ei leidnud - nagu ikka, kui jätad õiges kohas ostmata, siis mujal sama ei leia. Lõpuks oli aeg varajaseks lõunaks ja tuli veel üks korralik ja maitsev lihatükk süüa.  Kõht täis oligi aeg hotellist kohver võtta ja oodata transfeer-taksot. Takso küll hilines veidi, aga no olin varuga aja pannud, sest ma ju ei teadnud eelmisel õhtul - äkki tuleb mingi alternatiivne variant lennujaama sõiduks välja mõelda. Lennujaama jõudes sai veel kulutatud viimast sularaha ning ostetud matetass. Siis pagas ära antud ning piiriformaalsused läbitud, saigi juua viimase ko

Bussis oli uni üllatavalt hea, kokku tuli julgelt 8 unetundi. Varahommikul ärgates sai vaadatud ümbritsevat maastikku ja u tunni-pooleteise pärast jõudis buss Cordobasse. Bussijaamas sai kõigepealt otsitud kuhu kohver hoiule anda ja siis kesklinna jalutada. Jalutustee ei olnud pikk, ning olin eelnevalt teekonna google mapsi jms kaartide abiks selgeks, seega kohalejõudmine läks libedalt.  Kuna bussis hommikusööki ei pakutud, siis oli just paras esimeseks teha üks kohvipaus. Võtsin valikust nn klassikalise kohaliku hommikusöögi - medialuna'd, apelsinimahl, kohvi. Õhkkond oli mõnus ja oli näha, et püsikliendi käivad siin juba aastakümneid igal hommikul- nii mõnigi tellimus oli "nagu tavaliselt".  Räägiti uudiseid, lehitseti ajalehti, suheldi tuttavatega. Kohvikust väljudes tsekki vaadates olin üllatunud kellajast - tsekil oli aeg 1 tund rohkem. Veidi segadust see tekitas, kuigi teadsin, et Argentinas ei keerata kella. A mine tea, vb mu telefon ja käekell on mingi oma aja lei

Käes oli pühapäev ning ma ei pidanud hommikul kuhugi ekskursioonile sõitma. Seega sain nautida hommikusööki, kus oli veidi rohkem kui ainult magusad saiakesed. Rahulikult hommikusöök nauditud, pakkisin kohvri ja jätsin selle õhtuni hoiule hotelli valvelauda. Ise asusin aga Salta linnaga tutvuma. Esimene eesmärk oli sõita teleferico ehk gondliga San Bernardo mäele. Jaamas oli üks sissepääs blokeeritud ning väljas kogunes rahvast plakatite ja lippudega. Ok, järjekordne demostratsioon- oli ju riigipüha - Día Nacional de la Memoria por la Verdad y la Justicia.  Tõlkes rahvuslik tõe ja õiguse mälestuspäev,  sel päeval 1976 a toimus sõjaväeline riigipööre. Igasugused meeleavaldused olid nii loomulikuks saanud, kuna veel ka midagi ei toimunud, siis ostsin rahulikult teleferico pileti ja nägin ettevalmistusi edasi juba gondliga mäeotsa sõites. Kohale jõudes selgus, et usinamad kohalikud olid hoopis joostes üles tulnud - mingisugune jooksuvõistlus oli just lõppenud ning autasustamine käis. Nau

See kui eilsest saab tänane päev või tänasest eilne, ehk seekord Cafayete ekskursiooni päev.  Kahjuks jättis eilne reisikaaslane ootamatu tervisemure tõttu ekskursioonile tulemata ning seega olen ainus välismaalane ning saan privaattõlkega ekskursiooni. Ma igaks juhuks ei ütle, et saan u 50% hispaaniakeelsest jutust aru, sest kõigest ju ei saa ja isegi kui saaks, siis meeldejäämiseks on hea mitu korda juttu kuulata, seega ei kurda. Giid räägib, et teepeale langenud kivid on öise maavärina tagajärg, maavärinad on mägedes tavapärased ning enamasti muud moodi neid tunda/märgata ei olegi kui lihtsalt varingutena. Pärast maavärinastatistikat vaadates on näha küll erinevaid maavärinaid, aga enamus siiski tunduvad olevat liiga piirkonnast eemal, et seda kivivaringut oleksid saanud põhjustada, aga kes seda teab kui kaugele ja kuidas täpselt mõjub. Mäed igal juhul on võimasad ning kuigi mitte nii kõrged kui eelmistel päevadel siis pildistamist ja vaatamist jagub küll ja veel. Tegelikult tahaks

Äratus oli jälle varajane. Kordub sama nagu eelmine päev- varajane hommikusöök, mis koosneb magusatest saiakestest ja kohvist. Hommikusöök söödud, aga ekskursioonibussi ei ole veel. Nii otsin kinnituse paberi välja, seal kirjas, et helistada kui buss ei ole tulnud 30 minuti jooksul. 25 minutit... 30 minutit, vahepeal käidi järgi teistel turistidel... ok, helistan ja uurin asja. Saan teada, et ekskursioon on vahetatud - Cafayate asemel  on Salinas Grandes ja u 10-15 min jooksul peaks buss jõudma. Esimene ehmatus üle elatud, et jälle üle 4000 m mägedesse kahtlen, kas minna riideid vahetama või mitte. Aga igaks juhuks ei riski äraminekuga ning buss jõuab 5 minuti pärast. Sõit algab, ning selgub, et bussis on veel mõned välismaalased. Nt üks prantsuse noorpaar, keda kahtlustan, et nägin Puerto Iguazu lennujaamas Saltasse sõites. Minu kõrvale satub istuma (st tegelikult meid paigutatakse kõrvuti) naisterahvas USAst, kes parasjagu hoopis Paraguais õpetajaks on. Esimene peatus tehakse väiks

Uni ei tahtnud kuidagi tulla... mõistus ütles, et tuleks magada, aga no oli see ärevus eesootava seikluse ees või lihtsalt jutustavad naabrid (ee... see oli vist üks vähestest kordadest, kus argentiinlaste öist eluviisi tähele panin, nimelt pool 2 öösel käis veel elav vestlus)... Veidi pärast kella kuut hommikul olin söömas - varajane hommikusöök oli saiakesed ja kohvi, aga mis sellisel varajasel kellaajal  ikka tahta. Hakkasin end teele seadma, ning enne kui jõudsin mõelda, kust varahommikul takso saada, peatus hotelli ukse ees takso. Istusin taksosse, ütlesin sihtkoha ja mõtlesin, oh see läks nüüd eriti libedalt. Kuigi Salta endine raudteejaam (endisesse, sest ronge sealt ei välju) oli paarikümne minuti jalutuskäigu tee kaugusel, tundus varahommikul kindlam sinna taksoga sõita. Pealegi, takso maksis väga vähe. Raudteejaamas vajalikud toimingud tehtud st pilet registeeritud ja käepael saadud, otsisin enda lilla bussi üles.  Ja võiski alata sõit. Miks raudteejaamast ja bussiga? T

Hakkasin end just hommikusöögile sättima, kui elekter ära läks. No mis siis ikka, väljas suur valge väljas - läksin vaatama, kas sööki pakutakse. Pakuti küll, elektrikatkestusest andis aimu vaid must telekaekraan ja veidi hämaram ruum, kõik sõid rahulikult ning erilist elevust katkestus ei tekitanud. Peagi taastus ka elekter (kokku oli ära umbes 10-15 minutit) ja sain olla rahulik, et ei ole üleüldine ja suur elektrikatkestus, mis lennuliiklust takistaks. Sest oli jälle aeg edasi liikuda, seekord Saltasse. Transfeerbuss tuli isegi paar minutit varem, korjas veel mõned inimesed peale ning ilusti piisava ajavaruga olin lennujaamas. Turvakontroll oli alles väravate ees ning läbi sai minna alles siis, kui see vastava lennu jaoks avati. Enne seda sai aega viita paaris suveniiripoekeses. Lend oli jälle enamuses turistide päralt, aga seekord märksa enam omapäi reisijaid. Salta lennujaam oli veel väiksem kui Iguazu oma, st inimesi oli ka kordades vähem. Pagas tuli kiiresti ning siis oli vaj

Ja järgmine päev oli plaanis üle vaadata kosed Argentina poolelt. Ilm tõotas ilusam tulla, st vihmasadu ei lubanud, seega hommikused vihmakeebi pakkujad hotelli (ja naaberhotelli) ees sai jätta tähelepanuta. Argentina poolele sõitjaid oli rohkem, seega kohe bussi peale ei saanud, tuli oodata kuni järgmine tuleb. Aga bussid liikusid suht vabagraafiku alusel, seda teadsin juba eelmise päeva kogemusest. Bussipilet maksis sama e 320 kohaliku raha. Kohale jõudes oli ka rahvast rohkesti, aga piletisaba läks suhteliselt kiiresti, ainus väike tõrge tekkis sellega, et üks meesterahvas oli naise ära kaotanud (st kaardiga makstes taheti mõlema dokumenti näha), aga lõpuks leidis mees naise ka üles ja peagi oli järjekord minu käes. Pilet ostetud oli veel korra mõte, kas võtta paadisõit jõel koskede lähedale (no pea-aegu alla), kuigi mulle paadisõidud meeldivad, ei meeldi mulle üldse sellised ekstreemsed paadisõidud, seega otsustasin mitte seda võtta. Pargis liikudes sattusin kuidagi ootamatult kur

Selle päeva eesmärk oli Iguazu kosed Brasiilia poolelt üle vaadata. Sinna sõidab 2 bussifirmat, valisin selle, kellel tihedamini busse sõitis. Asi ise on lihtsaks tehtud, piiriületusel bussijuht juhendab kuhu sappa minna (st tegelikult valikut vist oli ainult Argentina poolel minnes) ja ootab kuniks kõik kontrollist läbi on saanud. Esiteks minekul ühel pool jõge Argentina piirivalve, kus piirivalvuril õnnestus mulle vale tempel sisse lüüa, lahkumise templi asemel esiteks pani hoopis sissetuleku templi, õnneks kohe märkas oma eksitust ja tõmbas selle maha ning lõi õige templi passi. Siis sõit üle jõe ja teisel pool Brasiilia piir. Ma olin juba hispaania keelega nii harjunud, et ootamatu oli teist keelt kuulda. Piiriprotseduurid edukalt läbitud, oli veel veidi sõitu kuni buss jõudis Brasiilia-poolsete koskede juude. Bussijuht lahkesti pakkus, et esimene peatus on linnupargi (Parque das Aves) juures, ilmselt oli tal oma kasud mängus, sest kõik said bussist lahkudes bussijuhi nimega kleps