iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

Homne päevaplaan on nii tihe, et vaevalt blogima pääsen, kui siis paar rida ehk... Ja ülehomme õhtul olen Veneetsias. Veneetsia on minu jaoks eriline, ma pole niimoodi kunagi mõelnud, aga nüüd üks päev sähvatas - Veneetsia oli minu esimene linn Itaalias, jah just aastate taga bussireisil olles hakkas programm Itaalias Veneetsiast. Seega, esmamulje Itaaliast (kui välja jätta unesegane pildike piiripunktist, kuna passid korjati juba Sloveenia poolel ära, siis olin vaid poolenisti ärkvel kui buss Itaalia pinnale vuras ning kämpingus kella nelja ajal hommikul telgi püstipanek) . Oli ilus juulihommik kui Veneetsiasse jõudsin, väsimus oli nagu käega pühitud. Kõigepealt rääkis keegi grupiga kaasas olnud saatjatest, et vaat Veneetsia on suvel Itaalias üks jahedamaid kohti, ega siin väga soojaks lähe. Ma muidugi julgesin asjas kahelda, juba hommikul oli piisavalt palav ning jahedusest oligi muidugi asi kaugel, temperatuur ligines päeva peale 40le- mis siis veel mujal ootab? Selline päikesepais

On vist ainult üks võimalus, minna kodust välja ilma pangakaardi ja sularahata... Kõige hullem, ma ostan ju asju, mida tegelikult vaja läheb, tühja träna ostmisest oleks lihtne loobuda aga asjade, mida vaja ka läheb? Homme ostan endale tuulepluusi ära, otsisin seda juba kevadsuvel aga siis ei leidnud sobivat... nüüd läksin kaupsi, vaatasin niisama kohvreid, ei uut kohvrit ei ole plaanis osta, jalutasin spordiosakonnast läbi ja proovisin paari asja selga - tavaliselt läheb lihtsalt, ei sobi (on laiad, kitsad, varukatest puhvis või muud moodi ei istu seljas), seekord va sobis...

ehk kes otsib see leiab... Üldiselt on see lihtne, kui leiad ennustuse, mille prognoos sulle ei meeldi hakkad kontrollima teistest kohtadest ja leiad ikka endale meeldivama. Iseasi kas see ilma muidugi paremaks teeb. Ma olen hetkel juba vähemalt viiel netilehel käinud, kus Veneetsia ilma saab vaadata ja leidub igas valikus ilma - külmast paduvihmast kuni mõnusa päikesepaisteni. No mõned päevad on veel aega ka ja eks üht-teist võib veel muutuda ka, aga põhimõtteliselt valmistun kõigeks.. ee, sulejope jätaks vist ikka koju, või peab kaasa võtma - no samas, ma pole Eestiski veel jopet selga pannud, ka uus ootab kapis külmemaid ilmasid. Oleks ikka nali küll, Itaaliasse minekuks panen jope selga. Aga igaks juhuks otsisin sulejope panipaigast välja, see on lühike ja võtab kotis vähem ruumi (ei tasu unustada, et aastaid tagasi osutus sulejopp Egiptuses väga kasulikuks ja ilma selleta olen ennast paar korda maapõhja kirunud), eks ma siis veel mõtlen, kas võtan kaasa või mitte (seda teist äär

Ei ole juba pool aastat telelehte vajanud, klõpsad puldil ja voila näed, mis kavas. No muidugi minusugusele, kes isegi tv kava korral pooled saated maha magab oleks ikka vaja paberist telekava ja ka meeldivad saated alla joonida... Aga tegelikult millegipärast on digi-tv kavas aeg-ajalt puudujääke. See, et mingite välismaa kanalite kavadega on aeg-ajalt mingi kamm - nt ei ole õige päeva kohta, no pole hullu... aga eesti kanalitega sama lugu on teeb ikka vihaseks küll. Kanal11 kavast on juba paar nädalat õhtune/öine "Pahad tüdrukud" puudunud, ma juba arvasin, et seoses sügishooajaga ei näidata. See sügishooaeg on ka paras peavalu, programmide koostajad Eestis näevad ikka kõvat vaeva, et ei oleks võimalik harjumuspäraselt mälu järgi sobivaid saateid vaadata. Ja kolmapäeval ei ole mõtet reklaamida, et see seriaal on esmaspäeviti - ega keegi seda ju esmaspäevaks mäleta/või kes väga tahab vaadata, on juba ammu aja mällu talletanud ja meenutamine, et peaaegu nädal e niiii palju aeg

Ja nädala pärast juba Veneetsias :-) See nädal lendab ka nii kiirelt, et tõenäoliselt ei saagi aru, kui reis käes.

Kohe lähen magama, sest muidu keeran veel mingi jama kokku :-) Ma tegin kaks ülekannet internetipangas ja pidin kaks korda selle jaoks sinna sisenema, sest pärast esimest ülekannet logisin end süüdimatult välja. Asja koomika, et tegelikult mul oligi plaanis ainult see teine ülekanne teha, aga mõtlesin - mis tehtud see hooleta... Ja pärast teist ülekannet ma lihtsalt panin netilehe kinni, kuigi tahtsin hoopis muud teha, aga uups, käed jõudsid mõistusest ette. Magamata öö tagajärjed... appi kas ma hakkan unetuks muutuma... loodan, et tegu oli lihtsalt sellega, et liiga kauaks üles jäin ja uneaeg oli mööda läinud. Nüüd üritan magama minna, aga üleväsinuna ei ole see just kõige lihtsam...

Tegelikult oleks täna võinud ka öelda nt et suvi algas, ilm oli harjumatult päikeseline ja üsna soe - hea, et hommikul jopet selga ei pannud. Õnnestus nädalavahetusega enam-vähem terveks saada, esmaspäeva hommikuks oli vaid natuke nohu ja väike palavik- oleks võinud ka koju jääda, aga apteeki nohurohu järgi oleks ikka tulnud minna ja tegelikult oleks ikka viilimise moodi välja näinud see kodus istumine (ma pole palaviku tõepärasuses päris kindel, järsku hoopis kraadiklaas valetab- sellesama kraadiga oli mul ju mingi paar kuud palavik kunagi ja käisin läbi 101 arsti ilma midagi leidmata, ma lõpuks lihtsalt loobusin end kraadimast... peaks ikka uue kraadi ostma ja nohu kestab ikka kas nädal aega või seitse päeva, kui rohu ei võta). Ega mul nohurohu e tablettide ostmine nii libedalt ei läinud - esimeses kohas öeldi, et neil praegu pole - mingi tootjapoolne tarneprobleem. Teises apteegis tehti minu küsimuse peale "kas teil seda rohtu ka on?" imestunud nägu ja vastati, et muidugi

elik jope ostsin ära, ei hakanud ennem soojem - mis tõbisest ikka tahta... Ei saanud ju see september kuidagi eriline olla, ilma haige olemata. Traditsioone tuleb ju hoida, inetu ju neid niimoodi katkestada, kas pole. Nüüd siis ravin kodus ja kui peaks esmaspäevaks terveks saama võin tööle uue jopega minna..

Mõni päev tagasi, käies uues Taskus, mõtlesin selle peale, mis poed Tartus veel puudu... Asi on ikka järjest paranenud, Taskus ka Espirit. No Espiriti asju on vähesel määral ka teistes poodides varem müüdud, aga nüüd valik suurem ja ei pea teksasid Tallinnast taga ajama - ei miskit muud, kui nende teksad lihtsalt istuvad hästi... Aga täna käisin kaubamajas talveriietust vaatamas (no niiii külm oli ju... nii sees kui väljas) Kõigepealt vaatasin mantleid - valik jätkuvalt masendav ja alla 2500 pole mitte midagi... Ei jääb matli ost ikka kaugesse tulevikku. Vaatasin veel ringi ja nägin ühte jopet, üldiselt ma pikki jopesid ei proovi - näen neis välja nagu kubujuss kes on endale 3 numbrit suurema jope selga pannud. Aga mõtlesin proovida ja oh imet, hästi istus seljas. Ära veel ei ostnud, aga... kiusatus on küll... Nagu ma veel vähe asju viimase paari nädala jooksul ostnud ei oleks. Alles eile linased suvepüksid (allahindlus, hea Jordaanias jalga panna), täna laheda Garfieldi t-särgi..

Järgmise päeva otsustasin teha täielikuks puhkusepäevaks e rannasvedelemise päevaks, ja nii ma rannas vedelesingi. Lamamistoolil päikest võtta on mõnus, ainsaks tüütavaks olid igasugu rätiku, kella ja muu müüjad ja massaaži pakkujad. Tegelikult tegi see juba lõpuks nalja - mitu korda peab "ei" ütlema ja absoluutset huvipuudust välja näitama, et müüjad aru saaksid, et sa mitte midagi neilt osta ei taha? viimasel Sitsiilia päeval läksin Cataniasse, mõtlesin ja kõhklesin algul küll, kas ikka tasub - mulje Cataniast bussijaama/raudteejaama ümbrusest ja läbisõidul ei olnud suurem asi, ja veel eelarvamus ka (ma ju viibisin eelmine kord Sitsiilias Messina lähedal, st Taorminasse võis minna, sest see on Messina provintsis aga kaugemale mitte...) Aga tasus küll minna, Catanias on vaatamisväärset ka -Piazza del Duomo eelkõige. Seal lähedal on ka kala- ja muu turg, tasub läbi põigata ka siis kui ostusoovi ei ole. Õhtul sai jälle Taorminasse sõidetud, seekord nii, et päike juba loojus...

Pole siia eelmisest reisist lõpuni kirjutada jõudnud, aga hetkel valmistun juba järgmiseks e mõne nädala pärast Veneetsias (blondiin vaatas kalendrist järgi, täpselt 3 nädala pärast). Ma olen suutnud välja otsida muuseumite hinnad, lasta välja lennuajad, et teaks mis kell kohale jõuab, rongiajad. Ja see kõik on ilusti kirjas, sest ega pea pole prügikast. Aga blondiin on omandanud professori hajameelsuse, seepärast kirjutab ta ka üles, mida homme netist välja printida sest blondiin ei suuda oma ilusate piltidega Veneetsia giidi-raamatust muuseume üles leida. Ostsin Roomast raamatu, aga seal on kõik ilusti sestrierede e linnaosade kaupa jagatud. Väga hea kasutada juba kohal olles - ilusad värvilised kaardid ka. Natuke nagu Silmaringi teejuht, aga National Geographicu oma - oluliselt soodsam. Aga praegu läheb küll segi mis kus täpselt asub - asja iroonia, päris paljude objektide kohta ma ju tean kus nad asuvad, aga vaat sestrieret ei tea :-) Ja meelde ka ei jää.

Teisipäeval sai siis otsustatud jälle lähiümbrust vaadata - seekord oli sihiks Castelmola. Bussiga jälle joppas, ootama ei pidanud. Buss tuli rahvast puupüsti täis, aga Castelmolas ei saanud pihta kus kõik inimesed kadusid - muidugi, üksikuid kohtas tänavatel ringi liikumas aga enamus aega sai liikuda inimtühjadel tänavatel kohates vaid kohalikke. Tegelikult jäigi see mulle müstikaks, Castelmola on tegelikult pisike. Aga kindlasti tasub külastamist, kui majade vahel käimine ära tüütab saab ilusaid vaateid ümbrusele nautida. Allaminekuks oligi plaan leida Taormina turisminfost saadud kaardil olev jalgrada Taorminasse. Päris seda rada ei leidnud, aga teise, mis oli isegi otsem. Vahepeal oli küll veidi hirm, et mis siis kui lõppeb kellegi õues tee- ühtegi juhatavat silti ülal ei olnud. Aga miks hirmutas? Siis oleks ju tulnud üles tagasi ronida, ei olnud erilist tahtmist ülemäge liikuda. Jõudsin alla Taorminasse, õigemini algul küll kindluse juurde (see koht, kus taipasin, kui vähe mul mõ

tegelikult UNI ja veelkord UNI, mõtlesin veidi Sitsiilia muljeid kirja panna, aga silmad vajuvad vägisi kinni... üks kuum kakao ja siis põhku...

Oli ilus laupäevahommik kui kohale jõudsin - kuigi kell näitas vaid veidi üle seitset hommikul aga väljas on mõnusalt soe. Mõnus... Esimesed kaks päeva saigi lähemale ümbrusele pühendatud - Giardini Naxos, Taormina, Isola Bella... piisavalt kilomeetreid kohe alguseks maha kõmbitud, kuigi tegelikult on olemas ka toimiv bussiliiklus ja ikka sai seda ka kasutatud. Tänu sellele sai kohe esimesel õhtupoolikul Taorminasse mindud, läksin lihtsalt uurima kus bussipeatus täpselt on aga peatuses kohal olles otsustasin sinna sõita, bussi ei pidanud ka kaua ootama. Taorminas olin tegelikult käinud 7 aastat tagasi, seega oli hea meenutada ja võrrelda. Kuna oli laupäeva õhtu siis inimesi (no peamiselt turiste muidugi tegelt) oli tänavatel palju, siin olev pilt on tehtud järgmise päeval lõuna ajal, kohe oluliselt vaiksem ja rahulikum oli... Seega otsutasin hoopis veidike ronida st mööda treppe üles kindluse poole minna, see oli ju üks asi mis 7 aastat tagasi nägemata jäi. No mõeldud... tehtud, aga mi

Panin pildid netti, link siin http://picasaweb.google.com/kats.foto/SitsiiliaJaRoomaAug2008

Kolm tööpäeva võtsid nii läbi, nagu poleksi puhanud... Õigemini küll kaks esimest päeva oli reisiväsimus niisugune, et uni kippus peale ja kõike sai masinlikult tehtud. Ja kolmandaks päevaks jõudis muidugi pärale, et puhkus tähendab kuhjunud tööhunnikuid pärast puhkust - oli tahtmine kõik sinnapaika jätta ja mitte midagi teha, selline masendunud lootusetuse tunne. Ja muidugi sajavad siis kaela ootamatud ülesanded, millega pole arvestanud ning mis ajagraafikusse ei mahu- siis tuleb hambad ristis teha ületunde kuigi tahtmine on karjuda "ma ei taha". Miks mina pean tegema teiste tegemata tööd? Ma ootasin nädalavahetust, et saaks magada ja nüüd ei saa magada, sest mõtlen järgmise töönädala peale... lisakohustused tööl ja samas töövälised kurvad asjatoimetused, mis ei lase mul ületunde teha (ja segavad keskendumist ka, see stress veel kõigele lisaks)... tahaks põgeneda kuhugi kaugele ja mitte millegi peale mõelda...

Kuigi pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, aga 1001 pildi sorteerimine võtab oma aja, üles laadimine veel rohkem, seega pildigaleriiga läheb veel aega... Kõrvalolev pilt on killuke Ragusast ja õigustas täiega oma nime. Trepid, trepid, trepid... ja siis veel niisama üles ja alla, trenn missugune. Kui palju trepiastmeid kokku astutud sai -kes neid ikke luges, aga kõik trepiastmed olid seda väärt, et neil käia. Astud aeglaselt mööda seda tänavat ja tuleb vastu kohalik kes sind teretab - ütled talle tere vastu ja nagu oleks kodus mitte turist tuhandete kilomeetrite kauguselt. Astud edasi ja naudid lõunast vaikelu...

Olla kurb ja samas õnnelik, vihata ja armastada, õppida tundma põlatud ja põlgama meeldivat, näha halvas head, sest alati võib hullemini minna, esmamulje võib petlik olla, eriti kui oled eelarvamuste küüsis - see kõik on võimalik... Ma olin reisil kurbusega hinges ja see ei lasknud mind kindlasti päriselt õnnelikuna tunda (see ei ole blogi teema)... Võib-olla tegi see mind tundlikumaks kui muidu ja pani nägema asju, mida ma muidu tähelegi ei pane...

ja lõpuks kodus ka... hetkel väsinud ja homme vaja tööle minna... Nagu juba väike traditsioon, et koju jõudmised kujunevad väsitavaks, seekord kahjuks tuli ka muid asju Tallinnas ajada :( * * * reisist endast siis mõni teine kord, ainult niipalju et tagasilend oli üks rist ja viletsus, sujus ainult lennujaamaväline transport Roomas lennujaama jõudmine ja Tallinnas öömajja saamine - Roomas sai nauditud peaaegu tühjas vagunis sõitmist ja Tallinnas sai takso ka kiirelt. Aga lend ise hilines poolteist tundi ning lennukis magada ka ei õnnestunud... (märksõna nutvad lapsed), lisaks veel EA teenindus - sai enne õhku tõusmist tekki palutud ja saadud vastuseks, et praegu ei saa, aga varsti saab- no ma rumal inimene eeldasin, et siis pärast kui lennuk õhku tõusnud tuuakse, aga kus sa sellega...