Vähem on parem aga tee selleni ei ole nii lihtne. Mingi hetk tundsin, et asjad koormavad mind. Korter oli väike ja pidevalt olin stressis, sest kas ei leidnud asju üles või asjad vedelesid jalus ja neid ei olnud kuhugi panna. Samas asjadest loobuda ei osanud, ei tahtnud või ei suutnud. Pigem aja jooksul kogunes neid juurde. Kuniks jõudsin tõdemuseni, liigsed asjad on probleem ning 10 aastat kapis seisnud teksasid ma kunagi kandma ei hakka, st tuleb ära anda. Mitu kotitäit riideid sai sorteeritud ja taaskasutusse viidud/ära antud. Umbes samal ajal sattusin kuulama ka The Minimalist podcasti, saades aru, et tee minimalismini saab mul olema keeruline. Kuidas ikka loobuda asjast, mis on korralik ja mida võib-olla kasutad ka. Praktiline kokkuhoidlik inimene, eks. Pooleteist aastat tagasi kolima hakates sain aru kui palju mul asju on, esialgu alahindasin ja tellisin vajalikust palju vähem kolimiskaste. Kolitud sain, uues kodus ruumipuudus ei kummitanud niiväga ka (algul küll ei olnud möö
Ma seisin keset Wadi Rumi kõrbe ja kuulasin vaikust, vaikust mis oli nii vaikne, vaiksem kui kunagi varem... Tahtsin öelda kuulnud, aga kas vaikust saab kuulda? Milline on vaikuse hääl? Seal ma seisin ja nautisin kõrbehommikut, nagu kogu aeg oleks peatunud ja ootasin kui päike tõuseb...
Comments
Fantastiline..
Aga teine pilt on hämmastav!
kui pilt annab edasi tunnet, on see hea pilt.
Ilusat ning rahulikku Jõuluaega ja aitäh osalemast huvitavate piltidega!
Oi kuidas tahaks, et seda vaikust saaksid nautida inimesed nii 50 kui ka 500 aasta pärast.