Jordaaniast tagasi

Vahepeal tõuseb ka Eestis päike - esimene nädal oli küll tunne, et olen polaaröösse saabunud. Täna säras päike taevas ja tegi tuju heaks. Ja üldse, muidki häid uudiseid kuulis - kuigi ma enne ei usu, kui asi käes...

Aga veel Jordaania reisile tagasipilku visates...

Miks mulle meeldivad maanteed läbi kõrbe, kus enamasti vaadata pole nagu mitte midagi? Võiks ju olla sama igav, kui Tartu-Tallinn tee, aga erineval viimatimainitust naudin ma sõitu kui mõlemal pool laiutavad kõrbeväljad...
Aga tegelikult on Jordaania maastik vaheldusrikas, korra silm väsimusest kinni vajub ja juba oled midagi olulist maha maganud - noh, tundub nagu kilomeetrid ja kilomeetrid samasugust maastikku ja siis äkki hoopis midagi muud.

Jordaania kohalik ja kohustlik giid oli näide sellest, milline giid ei tohiks olla. Mitte giiditeadmiste poolest, kindlasti teadis ta palju ja tegi oma tööd innuga, aga... Noh isegi kui grupis on üle 30ne inimese, on tegemist täiskasvanud inimestega ja mulle küll ei meeldi giid, kes iga kord bussist väljudes mainib, et kõik peavad koos temaga grupis liikuma ja mitte sammugi teelt kõrvale kalduma. Mulle on niigi vastumeelne selline massis liikumine, ja kui mind veel keegi sunnib selleks.... Ja katsu pilte teha, kui koguaeg peab "võitlema" ruumi eest (et ei pildistaks oma grupi liikmete päid ja jalgu jms) Ning siis veel kõigele lisaks tormas kohalik giid ees ka nagu torpeedo - katsu sellisega sammu pidada, ega puhkuse ajal ei pea võidujooksus osalema. Mulle on alati olnud vastumeelne pea ees tormamine ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, jättes tähelepanuta ümbruse. Egas vaatamisväärsus pole jänes, et eest ära jookseb ja mulle meeldib niisama linna(küla) tänavapilt või loodus - kõik tervikuna. Ja tegelikult, ei viitsinud tema juttu bussis ka kuulata, sest ta lausa karjus mikrofoni, nii et kõrvadel hakkas valus. (Niikuinii rääkis ta sama juttu, mida me juba Eesti keeles kuulnud olime, enamasti)... Täitsa kahju, et Jerashi päeval kaasas olnud giid meiega ainult ühe päeva olla sai, tundus palju toredam - selline, kellega sai ka niisama rääkida ja lisaks giidijutule huvitava kohta uurida. (tegelt, palju nägusam oli ta ka...)
Sai pikk ja vinguv jutt, aga me ei lasknud end temast häirida...
Et meil igav ei hakkaks, saime veel viimasel õhtul paariks tunniks naljavennast süürlasest giidi ka (korrektsuse huvides, ka algul oli Süürias oma giid). Nimelt rääkis ta meile teel Süüria piirist lennujaama mõned (allapoole vööd) anekdoodid. Tegelikult üritasid kõik enne väsitavat ööd lennujaamas võtta võimalusest puhata kõik mis andis, seega tema katse niigi tuimi eestlasi laulma/anekdoote rääkima meelitada oli juba eos luhtunud.

Kui ronimise puhul olin ma kindel, et asi jäi minu ülevale korrusele kinni, siis pildistamisega on võimalusi kaks - a) ma ei oska pilte teha b) kaamera võimalused ikka ei lasegi nii häid pilte teha. Ei, pildid on ilusad kui neid niimoodi vaadata kui käinud ei ole ja ei teaks kuidas tegelikult kohad välja nägid. Ma jätkuvalt olen veendunud, et elu on ilusam kui pilt.