Veneetsiasse
Homne päevaplaan on nii tihe, et vaevalt blogima pääsen, kui siis paar rida ehk...
Ja ülehomme õhtul olen Veneetsias. Veneetsia on minu jaoks eriline, ma pole niimoodi kunagi mõelnud, aga nüüd üks päev sähvatas - Veneetsia oli minu esimene linn Itaalias, jah just aastate taga bussireisil olles hakkas programm Itaalias Veneetsiast. Seega, esmamulje Itaaliast (kui välja jätta unesegane pildike piiripunktist, kuna passid korjati juba Sloveenia poolel ära, siis olin vaid poolenisti ärkvel kui buss Itaalia pinnale vuras ning kämpingus kella nelja ajal hommikul telgi püstipanek) . Oli ilus juulihommik kui Veneetsiasse jõudsin, väsimus oli nagu käega pühitud. Kõigepealt rääkis keegi grupiga kaasas olnud saatjatest, et vaat Veneetsia on suvel Itaalias üks jahedamaid kohti, ega siin väga soojaks lähe. Ma muidugi julgesin asjas kahelda, juba hommikul oli piisavalt palav ning jahedusest oligi muidugi asi kaugel, temperatuur ligines päeva peale 40le- mis siis veel mujal ootab? Selline päikesepaisteline ongi minu Veneetsia, ei mingit tunnet dekatentsist ega uppuvast linnast, ka teisel korral oli ilm ilus ning äikesevihm õnnestus mandrile maha jätta või kaugemale mere peale ära peletada (tookord sai ka vihmavarjud bussi jäetud - ma ju lihtsalt teadsin, et ei hakka sadama).
Mis mulle veel meenub Veneetsiast - klaasist helesinine gondel poe vaateaknal (sinna ta minust jäigi, ainus suveniir, mille mitteostmist ma kahetsen), maailma parimad õunad Rialto lähedalt turult - ma ei ole nii häid õunu enam saanud, maasikajäätis, ühe 19 sajandi kunstniku näitus (ee, nimede peale pole mul mälu, ega mingi kuulsuse oma ka ei olnud, aga seda huvitavam)....
Ja ülehomme õhtul olen Veneetsias. Veneetsia on minu jaoks eriline, ma pole niimoodi kunagi mõelnud, aga nüüd üks päev sähvatas - Veneetsia oli minu esimene linn Itaalias, jah just aastate taga bussireisil olles hakkas programm Itaalias Veneetsiast. Seega, esmamulje Itaaliast (kui välja jätta unesegane pildike piiripunktist, kuna passid korjati juba Sloveenia poolel ära, siis olin vaid poolenisti ärkvel kui buss Itaalia pinnale vuras ning kämpingus kella nelja ajal hommikul telgi püstipanek) . Oli ilus juulihommik kui Veneetsiasse jõudsin, väsimus oli nagu käega pühitud. Kõigepealt rääkis keegi grupiga kaasas olnud saatjatest, et vaat Veneetsia on suvel Itaalias üks jahedamaid kohti, ega siin väga soojaks lähe. Ma muidugi julgesin asjas kahelda, juba hommikul oli piisavalt palav ning jahedusest oligi muidugi asi kaugel, temperatuur ligines päeva peale 40le- mis siis veel mujal ootab? Selline päikesepaisteline ongi minu Veneetsia, ei mingit tunnet dekatentsist ega uppuvast linnast, ka teisel korral oli ilm ilus ning äikesevihm õnnestus mandrile maha jätta või kaugemale mere peale ära peletada (tookord sai ka vihmavarjud bussi jäetud - ma ju lihtsalt teadsin, et ei hakka sadama).
Mis mulle veel meenub Veneetsiast - klaasist helesinine gondel poe vaateaknal (sinna ta minust jäigi, ainus suveniir, mille mitteostmist ma kahetsen), maailma parimad õunad Rialto lähedalt turult - ma ei ole nii häid õunu enam saanud, maasikajäätis, ühe 19 sajandi kunstniku näitus (ee, nimede peale pole mul mälu, ega mingi kuulsuse oma ka ei olnud, aga seda huvitavam)....
Comments