22. märts
Äratus oli jälle varajane. Kordub sama nagu eelmine päev- varajane hommikusöök, mis koosneb magusatest saiakestest ja kohvist. Hommikusöök söödud, aga ekskursioonibussi ei ole veel. Nii otsin kinnituse paberi välja, seal kirjas, et helistada kui buss ei ole tulnud 30 minuti jooksul. 25 minutit... 30 minutit, vahepeal käidi järgi teistel turistidel... ok, helistan ja uurin asja. Saan teada, et ekskursioon on vahetatud - Cafayate asemel on Salinas Grandes ja u 10-15 min jooksul peaks buss jõudma. Esimene ehmatus üle elatud, et jälle üle 4000 m mägedesse kahtlen, kas minna riideid vahetama või mitte. Aga igaks juhuks ei riski äraminekuga ning buss jõuab 5 minuti pärast.
Sõit algab, ning selgub, et bussis on veel mõned välismaalased. Nt üks prantsuse noorpaar, keda kahtlustan, et nägin Puerto Iguazu lennujaamas Saltasse sõites. Minu kõrvale satub istuma (st tegelikult meid paigutatakse kõrvuti) naisterahvas USAst, kes parasjagu hoopis Paraguais õpetajaks on. Esimene peatus tehakse väikseks sirutuseks ja varude täiendamiseks, kuna eelmise päeva kogemus mägedest lõppes peavaluga, siis muuseas sai varutud ka kokalehti. Need on selles Argentina osas üsna tavaliselt turul/poekestes müügil, väga palju ei maksa ning kokaiinisisaldus on nii väike, et lihtsam on end keefirist purju juua, kui sellest mingit narkotoosi saada. Kokalehtede närimine aitab aga mäestikuhaiguse ja kõrgmäestikus tekkiva hapnikupuuduse vastu, neis on päris palju vitamiine ja mineraalaineid. Jutt kuidas mõjub oli üsna pikk, ja detaile nii hästi ei mäleta, aga aitab vererõhu stabiliilsena hoida jms. Ma ei tea, kas osa mõjust tuleb ka närimise protsessist kui sellisest, no nagu lennukis neelatamine ja nätsu närimine aitab kõrvavalu vastu. Igal juhul peagi jõuame jälle mägedesse ning saab kohe proovida, kas aitab. Ei tea kas aitas, aga palju kergem oli küll see päev mägedes, vahepeal pidi lausa endale meelde tuletama, et rahulikumalt liiguks, sest üldse ei tekkinud sellist tunnet, et liikuda ei jõua või hapnik otsa saab. Esialgu peatus värviliste mägede imetlemiseks Purmamarca lähedal, aga sinna tulime reisi lõpul tagasi, seega sellest hiljem.
Järgmisena ikka üles ja üles, tee nagu seal parempoolsel pildil, kuni 4170 m kõrguseni. Seal tehakse väike pildistamispeatus ja ühtlasi see ka kõige kõrgem punkt teekonnal.
Peagi aga hakkab teel veidi allamäge kruttima ning jõuame peamise atraktsiooni e Salinas Grandes'esse e soolaväljadele. Siin saab teha optilise illusiooniga, lihtne se ei ole aga no midagi sai lõpuks tehtud ka. Väike mina ja suur veepudel. Soolaväljad on midagi sellist, mida on raske kirjeldada - ühest küljest nagu igav liiv ja tühi väli, aga see silmipimestav valgus ja vahemaade hõlmamatus
Jätkub juba tagasisõit, ning peatus jälle Purmamarcas, kõigepealt kehakinnitamiseks. Sõin midagi kohalikku, aga mida täpselt enam ei mäleta. Seejärel sai jalutatud kohalikel tänavatel, kus müüdi käsitööd st kudumeid jms nodi, aga kuidagi sattus nii, et osad olid juba sulgemas, samuti oli see ikka paras turistilõks, millest rõõmu ei tundnud ka müüjad. Tühjad kõrvaltänavad olid hoopis põnevamad, nt see puu. Lõpuks oli väike mäkke ronimine ka, et värvilisi mägesid näha.
Sõit algab, ning selgub, et bussis on veel mõned välismaalased. Nt üks prantsuse noorpaar, keda kahtlustan, et nägin Puerto Iguazu lennujaamas Saltasse sõites. Minu kõrvale satub istuma (st tegelikult meid paigutatakse kõrvuti) naisterahvas USAst, kes parasjagu hoopis Paraguais õpetajaks on. Esimene peatus tehakse väikseks sirutuseks ja varude täiendamiseks, kuna eelmise päeva kogemus mägedest lõppes peavaluga, siis muuseas sai varutud ka kokalehti. Need on selles Argentina osas üsna tavaliselt turul/poekestes müügil, väga palju ei maksa ning kokaiinisisaldus on nii väike, et lihtsam on end keefirist purju juua, kui sellest mingit narkotoosi saada. Kokalehtede närimine aitab aga mäestikuhaiguse ja kõrgmäestikus tekkiva hapnikupuuduse vastu, neis on päris palju vitamiine ja mineraalaineid. Jutt kuidas mõjub oli üsna pikk, ja detaile nii hästi ei mäleta, aga aitab vererõhu stabiliilsena hoida jms. Ma ei tea, kas osa mõjust tuleb ka närimise protsessist kui sellisest, no nagu lennukis neelatamine ja nätsu närimine aitab kõrvavalu vastu. Igal juhul peagi jõuame jälle mägedesse ning saab kohe proovida, kas aitab. Ei tea kas aitas, aga palju kergem oli küll see päev mägedes, vahepeal pidi lausa endale meelde tuletama, et rahulikumalt liiguks, sest üldse ei tekkinud sellist tunnet, et liikuda ei jõua või hapnik otsa saab. Esialgu peatus värviliste mägede imetlemiseks Purmamarca lähedal, aga sinna tulime reisi lõpul tagasi, seega sellest hiljem.
Järgmisena ikka üles ja üles, tee nagu seal parempoolsel pildil, kuni 4170 m kõrguseni. Seal tehakse väike pildistamispeatus ja ühtlasi see ka kõige kõrgem punkt teekonnal.
Peagi aga hakkab teel veidi allamäge kruttima ning jõuame peamise atraktsiooni e Salinas Grandes'esse e soolaväljadele. Siin saab teha optilise illusiooniga, lihtne se ei ole aga no midagi sai lõpuks tehtud ka. Väike mina ja suur veepudel. Soolaväljad on midagi sellist, mida on raske kirjeldada - ühest küljest nagu igav liiv ja tühi väli, aga see silmipimestav valgus ja vahemaade hõlmamatus
Jätkub juba tagasisõit, ning peatus jälle Purmamarcas, kõigepealt kehakinnitamiseks. Sõin midagi kohalikku, aga mida täpselt enam ei mäleta. Seejärel sai jalutatud kohalikel tänavatel, kus müüdi käsitööd st kudumeid jms nodi, aga kuidagi sattus nii, et osad olid juba sulgemas, samuti oli see ikka paras turistilõks, millest rõõmu ei tundnud ka müüjad. Tühjad kõrvaltänavad olid hoopis põnevamad, nt see puu. Lõpuks oli väike mäkke ronimine ka, et värvilisi mägesid näha.
Peagi on aeg aga tagasi sõita ning Saltasse jõuame just siis kui pimedaks läheb. Lepime bussi pingikaaslasega kokku, et läheme koos õhtustama, ta teadis üht kohta, mis pidi populaarne olema. Veidike puhkust ja päeva lõpetab tore õhtusöök, empanadad küll nii head ei ole kui eelmine päev.
Comments