Horvaatia sõnades vol 1
Viimane aeg reisimuljed kirja panna. Muljetega on alati nii, et neid on palju aga kui kirja panema hakata, siis nagu polekski või teine äärmus, romaan saab sellest.
* * *
mul oli algul tunne, et ma ei suuda enam vaimustuda - väga ilus loodus, aga mina vaatan, nagu tavalist asja. Lähen Postojna koobastesse, ja kogu oma hiiglaslikest stalaktiite ja stalakmiite täis koopasaalidest, mis olid väga võimsad, tunnen mina nagu miskisse kombinaati sattunud, kus turiste sadade kaupa voorib ning koopad ise ei pane mind vaimustuma. OK, mägedest ja merest ja muust saan aru- seda ilu on ju nähtud enne ja mitmeid kordi. Aga teist korda elus koobastes ja juba selline tunne? Mis mul viga? Kas see hirm, mis mul oli kunagi mitmendat korda Rooma minnes, et järsku mulle enam nii väga ei meeldi kui esimesed paar korda, sai nüüd tõeks? See, mis tookord osutus täiesti asjatuks, sest Rooma mulle veel rohkem meeldima. Ja nüüd vaatan tuimalt merd ja mägesid, et nagu polekski midagi vaadata.... Õnneks see oli ainult ajutine, ja läks üle kui sai end Predjamski lossis röövlitütar Ronjaks kujutatud, mööda poolemeetriseid astmeid üles ronitud ja akendest vaadet imetletud. Ja reisi edenedes tuli järjest rohkem neid asju, mis panid vaimustuma.
* * *
Jahedas (et mitte öelda külmas) bussis võib kergesti unustada, et väljas on konstantselt 30 kraadi, ja kampsun tuleb seljast ära võtta, mitte selga panna. Esimene peatus, veel Itaalia pinnal - enamus inimesi haarab millegi järgi, et selga peale tõmmata. Ma mõtlen hetke, ja siis meenub, et väljas on ju soe, pole midagi vaja selga toppida.
* * *
Opatija, esimene päev. Ee, kas betooni peal saab pikutada ja päikest võtta? Liiga ebamugav vist, parem ikka linnaga tutvust teha, mis teha kui lamamistoolid on kõik juba kella 11ks hõivatud... Tunni aja pärast - peaks ikka proovima, paadisõit on alles 2 tunni kaugusel, mis niikaua ikka teha. Mõeldud, tehtud - mõningase otsimise järel koht leitud ja rätik maha pandud. Oi, polegi viga, täitsa mõnus sile. Ainult ajaviite vahendid olid mittekomplektsed - st muusika oli, aga lugemisvara puudus - seega väga kaua ikka ei õnnestunud päikest võtta. Krki saarel Baška rannas otsustasime siiski lamamistoolide kasuks, esiteks ei olnud eriti muud vaba ruumi teiseks kiviklibu peal pikutada tundus oluliselt ebamugavam kui betooni peal. Ainuüksi käimine oli paras kunsttükk, oli tunne, et nn veesusse oleks vaja mitte meresiilikute eest kaitseks vaid selleks, et mereni jõuda (plätud ajasid asja ära, aga esialgu olid vees needsamad kivid)
jätkub... tundub sinna romaani poole kiskuvat ;)
* * *
mul oli algul tunne, et ma ei suuda enam vaimustuda - väga ilus loodus, aga mina vaatan, nagu tavalist asja. Lähen Postojna koobastesse, ja kogu oma hiiglaslikest stalaktiite ja stalakmiite täis koopasaalidest, mis olid väga võimsad, tunnen mina nagu miskisse kombinaati sattunud, kus turiste sadade kaupa voorib ning koopad ise ei pane mind vaimustuma. OK, mägedest ja merest ja muust saan aru- seda ilu on ju nähtud enne ja mitmeid kordi. Aga teist korda elus koobastes ja juba selline tunne? Mis mul viga? Kas see hirm, mis mul oli kunagi mitmendat korda Rooma minnes, et järsku mulle enam nii väga ei meeldi kui esimesed paar korda, sai nüüd tõeks? See, mis tookord osutus täiesti asjatuks, sest Rooma mulle veel rohkem meeldima. Ja nüüd vaatan tuimalt merd ja mägesid, et nagu polekski midagi vaadata.... Õnneks see oli ainult ajutine, ja läks üle kui sai end Predjamski lossis röövlitütar Ronjaks kujutatud, mööda poolemeetriseid astmeid üles ronitud ja akendest vaadet imetletud. Ja reisi edenedes tuli järjest rohkem neid asju, mis panid vaimustuma.
* * *
Jahedas (et mitte öelda külmas) bussis võib kergesti unustada, et väljas on konstantselt 30 kraadi, ja kampsun tuleb seljast ära võtta, mitte selga panna. Esimene peatus, veel Itaalia pinnal - enamus inimesi haarab millegi järgi, et selga peale tõmmata. Ma mõtlen hetke, ja siis meenub, et väljas on ju soe, pole midagi vaja selga toppida.
* * *
Opatija, esimene päev. Ee, kas betooni peal saab pikutada ja päikest võtta? Liiga ebamugav vist, parem ikka linnaga tutvust teha, mis teha kui lamamistoolid on kõik juba kella 11ks hõivatud... Tunni aja pärast - peaks ikka proovima, paadisõit on alles 2 tunni kaugusel, mis niikaua ikka teha. Mõeldud, tehtud - mõningase otsimise järel koht leitud ja rätik maha pandud. Oi, polegi viga, täitsa mõnus sile. Ainult ajaviite vahendid olid mittekomplektsed - st muusika oli, aga lugemisvara puudus - seega väga kaua ikka ei õnnestunud päikest võtta. Krki saarel Baška rannas otsustasime siiski lamamistoolide kasuks, esiteks ei olnud eriti muud vaba ruumi teiseks kiviklibu peal pikutada tundus oluliselt ebamugavam kui betooni peal. Ainuüksi käimine oli paras kunsttükk, oli tunne, et nn veesusse oleks vaja mitte meresiilikute eest kaitseks vaid selleks, et mereni jõuda (plätud ajasid asja ära, aga esialgu olid vees needsamad kivid)
jätkub... tundub sinna romaani poole kiskuvat ;)
Comments