Toidust

 Lapsepõlve lohutustoit: 

Ma arvan, et mingi vanuseni ei eksisteerinudki sellist asja kui lohutustoit. Ses suhtes, et lemmiktoidud olid, aga mitte lohutuseks. Söömine oli viimane asi, mis meelde tuli. Või siis oleks tahtnud selliseid asju, mida vabalt kätte ei saanud (nagu ilma seemneteta rosinad) või olid väga hooajalised nagu maasikad ja viinamarjad. Hiljem noorukina oli lohutustoit šokolaad.

Mida enam ei taha: 

Ei teagi, enamasti need asjad, mis lapsena lemmikud olid, maitsevad siia maani. Ainsad asjad, mis mulle kunagi maitsesid aga enam mitte, on maapähklid ja arooniad, aga mõlema "enam ei taha" jääb lapsepõlve, sõin liiga palju ja isu sai täis. Kartuleid söön harva, aga samas kartulid olid lihtsalt selline praktiline söögikraam, mitte suur lemmik. Üldiselt enamus asju olen toidulaualt vähendanud pigem muudel põhjustel nagu kehakaalule mõjuvatena, nagu nutella või pastatooted, esimest ei ole aastaid koju ostnud, pastat ikka aeg-ajalt teen aga mitte iganädalase söögina. 

Mida enam kunagi ei saa:

Vanaema tehtud õunakooki- kahjuks ei suuda enam isegi meenutada, kuidas täpselt tehtud oli. Mingi pehme põhi ja peal oli purukate. Isa valmistatud pajarooga, mida me ise möksiks kutsusime (kiirkeedupotis valmistatud). Kindlasti veel neid asju, aga ma nt arvasin, et lapsepõlves söödud mooni-sarvesaiu ei saa ka enam kunagi, sest neid sai ainult konkreetsest poest, kuniks nüüd suvel sain üsna sarnaseid Prahas.  

Mis ei maitse nagu vanasti: 

No nt kartulid ei maitse selliselt nagu vanasti. Aga vb sellest, et ma isegi ei tea milliseid kartuleid ostma peaks.

Mida ei söö: 

Pekki, kui selle tekstuuri on tunda. Seega ei mingit pekist liha, sarnaselt Klarile eemaldan singilt pekiriba. Tõenäoliselt on pekk üks väheseid asju, mida ma puht füüsiliselt ei ole suuteline sööma st pekitükke. Peekonit samas võin süüa kui see on piisavalt krõbedaks praetud ning rasvariba on väike. Munavalget nii, et selle maitset/tekstuuri on tunda. Nt praemuna söömisel on oluline munavalge süüa koos munakollase ja soovitavalt juurde veel leiba vms, et munavalge maitse oleks võimalikult vähe tuntav. Munavalge tõttu ka  ei maitse sefiiri/besee. No kusagil koogi sees nagu Brita /Nõhk võin süüa, kui asi liiga magus ei ole. Kõrvitsakonservi - ma söön kõrvitsat supina, ahjuroa sees vms. Aga kõrvits konserveeritult ei sobi mitte, olen küll aja jooksul tükikese või nii proovinud aga ikka ei maitse. Kupatatud/marineeritud seeni ja nendest tehtud seenekastet. Maksakastet, kui maksatükid on kõvaks praetud. See oli minu lapsepõlve suurim toidumüsteerium, ma sõin maksapasteeti ja maksavorsti jms väga hea meelega, aga vaat maksakaste ei sobinud teps mitte. Müsteeriumi lahendasin kunagi juba täiskasvanuna, kui sain mõnusalt pehmete tükkidega maksakastet, mis maitses väga hästi. Siiski olen maksa tellimisel ettevaatlik sest kunagi ei tea. 

Milline mälupilt toidust lapsepõlves: 

Kartulisalati mälupildist kirjutasin Klari juures. Aga veel nt selliseid toredaid mälupilte, kui sõbrannaga midagi head otsides leidsime kapist jäätisepulbri ja kühveldasime seda lusikatega. Kuidas onupoegadega minu 5-aastasel sünnipäeval või õigemini selle järgsel ööl kommikarpi tühjendasime, arvates, et vanaema ei märka (vanaema muidugi tegi ainult näo, et magab, sest las lapsed söövad kommi). Kuidas vanaema peitis vanaisa eest komme, et lastelastele pakkuda (maapoodi komme iga päev ei toodud, seega tuli varuda) ja siis meie lastena neid vanaema juhiste järgi võtsime nii, et vanaisa ei teaks, kus kommide peidukas on. 

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud: 

See, et igasugust toitu on koguaeg saada. Maalapsena ei olnud nii, et lähed ostad poest suvel jäätist. Rääkimata sellest, et ootamatud külalised olid vahel probleem, sest polnud midagi pakkuda (nt leiba/saia oli ainult enda pere jagu ja poes enam polnud see päev).