kotijahil... saagita nagu ikka...

Seekord sai siis Tartu kaubanduse fotoka kottide valikuga tutvutud, niru ma ütlen väga niru. Ee, oleks pidanud vist sellise imepisikese taskukaamera ostma, vaat sellistele leidub kotte lademetena, aga kaamerat valides ei tulnud pähegi selle peale mõelda, et sobiva koti leidmine nii keeruliseks osutub. Välimuse järgi oleks nii mõnigi paras (no siiani tõesti vaid kaugelt vaadanud) aga oh häda, polsterdus ja sada sahtlit teevad sisu imeväikseks. Või siis ongi teine variant, et kui kaamera sisse mahub, siis on tegemist juba sellise kobaka kotiga. Mul tõesti ei ole plaanis fotoka kotis poolt varandust kaasa vedada ja tahaks ikka nii, et fotokas koos kotiga käekotti ära mahuks. Aga mis teha ju tahan liiga paljut.

Üldiselt ongi mul mingi kotifetish, igasugu kotipoed tõmbavad nagu magnetiga. See aga ei tähenda sugugi, et mul neid lademetes oleks ja koti leidmine on alati üks häda ja vaev. Alati tuleb kulutada arutult aega (ee kõige kauem vist mingi pool aastat läks kunagi, et sobiv kott leida) või lausa ekstra Tallinnas käia. Seekord kuidagi ei viitsi sellepärast Tallinna minna, tuleb siis mõnda aega ilma hakkama saada.
Ma polegi aru saanud, mis see on - kas minu suured nõudmised või kaubanduse kehv valik. Enda-arust pole kunagi midagi imelist tahtnud...

* * *
Ma parem ei hakka uue kohvri peale lähitulevikus mõtlemagi, ma juba tean, et sellist kohvrit pole saada (või maksab arutult palju). Seega veel pikka aega iga kord reisile minnes ja reisil olles saan pead vaevata, kuidas kogu krempel kohvrisse mahutada.