midagi positiivset porisesse argipäeva

Hommik algas nagu ikka, kuna öösel oli piisavalt sadanud, siis tuli tööleminnes veelompide vahel ukerdada. Jalad juba mõnekümne meetriga märjad astusin tööle. Ja siis miskit, mille pärast väärib tänane hommik suurte tähtedega ajalukku kirjutamist - ka nn poolenisti õuealal e Annelinna majade vahel peatuvad autod, et jalakäijat üle tee lasta. Kui auto minu nina ees seisma jäi, kulus mitu sekundit enne kui taipasin üle tee astuda. Niivõrd rabav oli vaatepilt. Ja eks ma pigem jälgisin, et ega kaugemalt ei paista mõnd autot, selle auto pärast ei oleks seisma pidanudki jääma, vaid veidi aeglasemalt astuma. Kohe tegi tuju heaks :) Oleks selliseid autojuhte vaid rohkem. Muideks masin oli tal uhke ja uus.

* * *
Vaid paar päeva tagasi oleks äärepealt rohelise tulega üle tee minnes kihutav auto mulle otsa sõitnud, hea, et koju minnes uimerdasin ja ei jõudnud autole ette astuda... Ilmselget liikluseeskirja rikkujat e punase tule ajal sõitvat ***** ei osamud küll ette näha, ja ma polnud ainus tänavaületaja(tõenäoliselt olekski enne teistele otsa sõitnud kui mulle).