Mõistlikud vs ebamõistlikud reeglid

Alustasin selle postituse kirjutamist mitu kuud tagasi, aga siis pealkirjast kaugemale ei jõudnud. Vahepeal on olnud koroonarindel paremaid ja halvemaid aegu, kehtestatud uusi piiranguid ning teisal jälle lõdvendatud. Võib lõputult vaielda, kas piirangud on piisavad või liiga ranged (see on hoopis teine teema), aga nii mõnigi piirang võtab vahel lihtsalt õlgu kehitama. 

No näide, et Lätis keelati alkoholi müümine nädalavahetusel ja vahepeal olid piirangud sokkide jms ostmisele. Nädala sees alkoholi ostes koroonat ei saa aga nädalavahetuse ostes saab? Või kuidas üldse see peaks koroona levikut mõjutama?  Jah ma saan aru asjade põhjendustest, et inimesed lähevad poodi alkoholi pärast ning ummistavad poode ja joovad ikka sõpradega. Aga nädala sees ette ei varuta? Aga mida halba sokkide ostmine teeb, ei suuda küll välja mõelda. Ainult kui sooje/terveid sokke ei ole siis istud kodus. 

Samuti levinud eri riikides igasugu liikumispiirangud, millega ei tohi isegi oma kodust x meetrit kaugemale minna- et kui olen 300m kodust tihedalt täistuubitud tänaval sobib, siis on ok aga üksinda metsarajal 3 km kodust ei sobi? Ma saan aru, et pigem on mõeldud sellele, et ei suhtleks teise kvartali Mariga või naaberküla Jüriga, aga kas siis ei saakski nii öelda? 

Kas siis ei piisaks sellest, kui on selged piirangud ning korraga poes ei tohi olla rohkem kui X inimest ning alkoholi tarbi kodus oma perega ning mõistlikus koguses? Jaluta/jookse üksinda ning just seal, kus inimesi vähem? Sokke ka kanna selleks, et varbad ära ei külmetaks. 

Ma vist olin lootusetu optimist ja uskusin liiga palju sellesse, et inimesed on mõistlikud. Minu jaoks piisab põhjendatud, mõistlikest ja arusaadavatest piirangutest ja uskusin sellesse, et teistele ka.  Aga koroona-aasta on näidanud, et olin liiga sinisilmne a) inimeste mõistliku käitumise osas b) võimulolijate oskuses kehtestada ja eelkõige seletada piiranguid. Vahel on lausa tunne, et kõik need keelud-käsud on viinud selleni, et enda peaga enam mõelda ei osata.