14. märts

Kuidas siis Argentinas ilma gaucho-farmita saaks, see oli minu jaoks üks must see asju. Lõputu pampa ja kusagil tavaliste inimeste farmielu. Ei muidugi, tegemist on nende kohtade puhul, kuhu ekskursioone korraldatakse, ikka turistidele mõeldud meelelahutusega.

Eelnevalt olin välja valinud (ning tegelikult ära ka ostnud) tuuri Estancia del Ombu'sse, seega hommikul oli vaid bussi oodata ning kui buss tuli, siis võis sõit alata. Mõnus väike grupp ja asjatundlik giid, esialgu veidi sõitmist Buenos Aireses, et kõik kaasreisijad peale korjata ja siis juba maale. Esimene peatus oli bensujaamas, kus suveniiripoes oli papagoi :) Põnevam kui müügil olnud kraam, no vb oli ka papagoi müügis, hinda küll juures ei olnud aga hinda ei olnud ka pooltel suveniiridel kirjas. 

Sõidu ajal sai tehtud esmatutvus ka matega. Kuigi ma olin mate joomise kombest lugenud, isegi rituaalist jms, siis ikkagi oli ise läbi tehes kuidagi elulisem. Kogu see jerba mate teepuru topsi panemine, vee lisamine ja siis metallkõrrega joomine... See oli vahva kogemus nii nagu kogu reisi ajal näha seda, kuidas inimesed reaalselt joovadki puhkehetkel (ja bussijuhid roolis olles) mate teed, termosed ja topsikud kaasas. Matel pidi olema muuseas söögiisu pärssiv toime, no selle kohta ei oska kommenteerida,  aitab sama palju või vähe nagu iga teise vedeliku joomine, aga kuna siiski on tegemist ergutava joogiga, siis suurtes kogustes õhtuti juua ei ole soovitav, võib une ära võtta (no alati saab süüdistada ka ajavahet ja rõõmsalt matet edasi rüübata). Sõit jätkus ning järgmine peatus oli San Antonio de Areco linnake - hõbedatöökoda, peaväljak roosidega ja kirik. Roose oli mujalgi õitsemas näha. Aastaaegadega on jah teistpidi, aga ikkagi üllatas näha roose õitsemas, pigem selles mõttes, et kuidas need nii hilja suve lõpus veel õitsevad. Veidi enne lõunat jõudsime Estancia del Ombu'sse kohale, kõigepealt pakuti maitsvaid empanadasid ja muidugi veini ka. Empanadad on sellised enamasti soolased pirukad, täidiseid on erinevaid - loomaliha, kana, juust, spinat jne. Täidisega ei koonerdata ning pakutakse neid soojana.

Järgmine aktiviteet oli ratsutamine, aidati hobuse selga ja ratsuta aga. Juhiseid ei antud aga õnneks neid vaja ka ei läinud, sest hobused olid koolitatud rumalaid turiste vedama ning ratsutavale gauchole järgnema. Esialgu oli veidi kõhe, eriti kui hobune oomatult kiirendada otsustas, aga hoolimata sellest õnnestus isegi pilte teha. 

Kokkuvõttes oli ratsutamine vahva niipalju kui seda ratsutamiseks nimetada saab, pigem hobuse seljas istumine ja kulgemine. 

Pärast füüsilist aktiivsust oli kõht juba tühi ning peagi sai asuda asado ehk grillliha kallale. Liha valmistati selliselt:

Liha toodi aga juurde ja kõht sai mõnusalt täis, peagi oli aeg rahvamuusika ja tantsude jaoks

Lõpetuseks näidati ka kuidas hobuseid annab treenida igasugu trikke tegema ja siis oligi aeg tagasiteele asuda. Tagasisõidul oli isegi enam aega nautida maastikku - noh, nagu tavaline Eesti maastik st tasane maa - põllud ja mõned puud kasvamas. Aga sellel on mingi oma võlu, mida ma seletada ei oska. 

Tagasi Buenos Airesesse jõudes oli käes õhtune tipptund, st veidi tuli ka ummikutes istuda. Tegelikult juba enne linna jõudmist oli liiklus aeglane, põhjuseks üks üle katuse käinud auto. Aga ummikutes võib ka põnevaid asju näha nt keegi osav oli ise endale auto registreerimisnumbri joonistanud. Ei ole just kõige parem pilt, aga vaadake seda autot paremal. Vasak auto oli ka põnev oma Šveitsi ning Ticino klepsuga, tühja sellest Argentina numbrimärgist.

Õhtul sai veel veidike jalutatud ning tänaval tango tantsimist nähtud, et ikka täiuslik esimene  täispäev Argentinas oleks.