21. märts

Uni ei tahtnud kuidagi tulla... mõistus ütles, et tuleks magada, aga no oli see ärevus eesootava seikluse ees või lihtsalt jutustavad naabrid (ee... see oli vist üks vähestest kordadest, kus argentiinlaste öist eluviisi tähele panin, nimelt pool 2 öösel käis veel elav vestlus)...

Veidi pärast kella kuut hommikul olin söömas - varajane hommikusöök oli saiakesed ja kohvi, aga mis sellisel varajasel kellaajal  ikka tahta. Hakkasin end teele seadma, ning enne kui jõudsin mõelda, kust varahommikul takso saada, peatus hotelli ukse ees takso. Istusin taksosse, ütlesin sihtkoha ja mõtlesin, oh see läks nüüd eriti libedalt. Kuigi Salta endine raudteejaam (endisesse, sest ronge sealt ei välju) oli paarikümne minuti jalutuskäigu tee kaugusel, tundus varahommikul kindlam sinna taksoga sõita. Pealegi, takso maksis väga vähe. Raudteejaamas vajalikud toimingud tehtud st pilet registeeritud ja käepael saadud, otsisin enda lilla bussi üles. 

Ja võiski alata sõit. Miks raudteejaamast ja bussiga? Tegemist oli ekskursiooniga Tren a las Nubes , aga juba mitmeid aastaid ei läbita kogu teekonda rongiga, vaid suur osa hoopis bussiga. 

Esimene peatus tehti Campo Quijano linnakeses, et veidike sirutada ja auruvedurist pilti teha. Hoopis põnevamaks atraktsiooniks oli aga päris rongi möödasõit, rong pidi sellel teel sõitma u kord kuus, seega päris õnnelik juhus rongi näha (kaubarong oli). Edasi jätkus sõit ikka ülesmäge.

Ja nagu piltidelt ka näha, siis sõit oli nimele kohasel pilvedes. Tegelikult tuleneb nimetus tren a la nubes hoopis sellest, et auru jõul sõitnud rongi ümbritses seesama aur  ning nii paistiski nagu oleks pilvedes rong. 

Vahepeal tehti veel paar peatust - pildistamiseks ja ka hommikusöögi söömiseks. Lähedalt sai ära nähtud ka laamad. 

Lõuna ajaks jõudsid bussid San Antonio de los Corbese raudteejaama, kus rong juba ootas. Kõrgust oli juba omajagu (üle 3600 m) ja mõistlik oli tasakesi liikuda, aga muidugi oli esimene vagun kõige kaugemal. Varsti hakkas sõit La Polvorilla poole peale. Ikka tasapisi ülesmäge ümbritsemas karm maastik. Rongis räägiti ka raudteeliini ajaloost jms. 

Ning lõpuks paistiski La Polvorilla viadukt. 

Veel mõned minutid aeglast sõituning siis oligi käes hetk, kui rong aeglaselt üle viadukti sõitis, kui aus olla, siis päris kõhe oli aga samas ka põnev. Edasi-tagasi üle viadukti sõitnud, oli aeg peatuse jaoks, et vaadet imetleda. Kuigi kõrgust oli 4220 m üle merepinna ja tuul päris kõva, oli päris soe - u 20 kraadi, no ikka päikesele lähemal. Küsimusele, mis pilvedest sai - tegelikult neid ei olnud enam San Antonio de los Corbesesgi. Peatuse ajal oli võimalik otse loomulikult teha pilte, osta suveniire ja vaadata Argentina lipu heiskamise tseremooniat. Selle viimase jaoks tuli väikesest trepist üles ronida, no umbes nagu esimesele korrusele minek - aga tunne oli, nagu oleks u 10 korrust jooksuga läbinud st, korraks võttis täitsa läbi. Üle 4000 m ei ole mingi naljamäng, eriti ilma ettevalmistuse ja aklimatiseerumiseta. 

Peagi oli aeg asuda tagasiteele. San Antonios olid bussid vastas ning viisid samanimelisse linnakesse, kus oli ette nähtud vaba aeg söömiseks. Kuna lõunaaeg oli läbi ning rongis olin juba paar empanadat söönud, siis suurt sööki ei olnud tahtmist. Esialgu uudistasin niisama ringi ning tegin pilte. Lahedad seinamaalingud ning siiralt rõõmsad lapsed. 

Kuna aega oli ikka piisavalt, siis otsustasin veidike keha kinnitada, see söögikoht kutsus sisse astuma. Juba ei olnud nii keeruline teisele korrusele ronida. Oi kui head empanadad seal olid, kindlasti reisi parimad. 

Pärast kehakinnitust oligi aeg tagasiteele asuda. Midagi eriti põnevat tagasiteel ei juhtunud, aga polaarvöötmest pärit kaasreisija (tegelikult ma ei tea, kust ta pärit oli) palus konditsioneeri tööle panna ja niimoodi puhus külm tuul otse pähe. Pea hakkas valutama, ja nii see sõit läks - mõeldes, kas peavalu tulenes kõrgusest või konditsioneerist. Vahepeal ületas buss paar ojakest. Nimelt mägedest allavoolava vee jaoks ei rajata enamasti mitte keerukaid drenaazisüsteeme vaid lihtsalt vesi voolab üle tee. Kui on suurem sadu, siis võib tee kinni ka olla. 

Umbes 19 paiku jõudis buss Saltasse tagasi, jalutasin hotelli ning seadsin end valmis järgmiseks päevaks. Jälle oli tulemas varajane ärkamine ning eelmine unetu öö vajas tasa tegemist.