17. märts

Aeg oli Buenos Airesest edasi liikuda, kõigepealt Iguazu koskede juurde. Paar minutit enne 9t oli tellitud auto ukse ees, kuna oli pühapäeva hommik, siis ei tahtnud hakata tänavalt takso püüdmisega vaeva nägema. Tõenäoliselt maksin üle, aga ikkagi summa oli Eesti taksohindasid arvestades igati mõistlik. Pühapäevahommikule kohaselt oli liiklust vähe ja lennujaama (seekord siselendude lennujaam) sõit kestis alla 15 minuti. 

Lennujaama turvakontrollis teisi inimesi veepudelitega nähes selgus tõsiasi, et veepudeliga jms vedelikuga võib julgelt turvast läbi minna. Ja üldse, ei nõutud tavapärast "võtke elektroonika välja", seega läks väga kiirelt ka seal. Lennuki boarding oli organiseeritult korraldatud, juba pileti peal olid ära märgitud grupid ning vastavalt sellele moodustati järjekorrad. 

Lennukis oli näha kohe, et Iguazu on turistisihtkoht, suur osa reisijatest olid turistid. Lennusõit läks vahejuhtumiteta, isegi algul hirmutatud turbulentsi ei olnud. Ei päriselt mitte, nalja sai ka. Hakkasime maanduma, juba kosed olid lennukiaknast näha, kui kapten teatas "alustasime maandumist Tucumani linna lennuväljale".  Siiski silmad ei petnud ning lennuk ei olnud vahepeal ootamatult kurssi muutnud, ning ikka Puerto Iguazusse maandusime. Lennujaam oli väike ning kohvrid juba tiirlesid lindil st mitte minu kohver. Kohver ei jäänud maha Buenos Airesesse, lihtsalt oli  lindilt maha kukkunud, lintide vahele. Kuniks ma mõtlesin kuidas kohvrit sealt kätte saada, tuli üks abivalmis meesterahvas ja ronis üle lindi kohvrit tõstma. Hotelli minekuks oli transfeer tellitud (st hotell pakkus tasuta transfeeri), väga mugav oli. Hotelli kohale jõudes tellisin ka tagasisõiduks transfeeri ära. Asjad tuppa ära pandud, läksin Puerto Iguazu linnakesega tutvuma ja uurima kuidas koskede juurde pääseb. Viimase kohta info käes ja ühtlasi ka juhised linnaga tutvumiseks saadud, läksin vaatama kolme riigi piiri - ehk kohta Parana jõel, kus saavad kokku Argentina, Brasiilia ja Paraguai. Tagasiminekuks valisin teise tee, Iguazu jõe äärse promenaadi. Kuna ilm oli selline sajujärgne, siis rahvast palju ei olnud, mõned pered lastega mänguväljakul või pikniku pidamas, üksikud turistid jalutamas. 

Esimene mulje Puerto Iguazust oli selline rahulik väikelinn, näha oli, et turismil on oluline koht (tüüpilised suveniirinänni poed ja turistidele mõeldud söögikohad). Kohalikud juba tõmmumad ning teiste näojoontega, aga sellest hoolimata nagu ikka Lõuna-Euroopa kuurort oleks.