20. märts
Hakkasin end just hommikusöögile sättima, kui elekter ära läks. No mis siis ikka, väljas suur valge väljas - läksin vaatama, kas sööki pakutakse. Pakuti küll, elektrikatkestusest andis aimu vaid must telekaekraan ja veidi hämaram ruum, kõik sõid rahulikult ning erilist elevust katkestus ei tekitanud. Peagi taastus ka elekter (kokku oli ära umbes 10-15 minutit) ja sain olla rahulik, et ei ole üleüldine ja suur elektrikatkestus, mis lennuliiklust takistaks. Sest oli jälle aeg edasi liikuda, seekord Saltasse. Transfeerbuss tuli isegi paar minutit varem, korjas veel mõned inimesed peale ning ilusti piisava ajavaruga olin lennujaamas. Turvakontroll oli alles väravate ees ning läbi sai minna alles siis, kui see vastava lennu jaoks avati. Enne seda sai aega viita paaris suveniiripoekeses.
Lend oli jälle enamuses turistide päralt, aga seekord märksa enam omapäi reisijaid. Salta lennujaam oli veel väiksem kui Iguazu oma, st inimesi oli ka kordades vähem. Pagas tuli kiiresti ning siis oli vaja leida vastutulnud transfeer - oli ilusti minu nimesildiga vastas ja viis auto juurde. Kuna ma ei olnud hispaania keele teadmisi eksponeerinud, siis helistas turismifirma kontorisse ja andis mulle toru, et saaksin rääkida inglise keeles. Selgus, et autojuht viib mind turismifirma kontorisse, kus mind rahast lagedaks tehakse ja siis hotelli. Esmamulje oli täpselt selline - ilma eraldusmärkideta auto, viib jumal teab kuhu. Tegelikult pidin lihtsalt kahe ekskursiooni raha ära maksma, mille makse oli usaldatud sularahas maksmiseks. Autojuht ei viinud kuhugi kahtlasesse nurgatagusesse ning paljaks ei röövitud, vaid viis Salta kesklinna ning täpselt nagu telefonis mainitud - kõigepealt turismibüroo kontorisse maksma ekskursioonide eest ja siis hotelli. Esmamulje Saltast oli - täitsa suur linn (st linna sissesõit võttis omajagu), autosid piisavalt ja inimesi ka. Õnnelikult hotellituppa jõudnud, oli toas 1 voodi asemel kolm, no nii palju siis single toast. Mis siis ikka, tuba oli muidu ok, seega ei läinud respasse lamenti lööma, et ma tahaks ikka ühe voodiga tuba ja mida ma kolme voodiga teen. Pärast voodi väljavalimist ja puhkamist oli aeg linna peale jalutama minna. Järsku olin suvest sügisesse jõudnud - väljas ähvardas vihmaga ja sooja oli +13, softshell ja jope leidsid mõlemad kasutust. Missioon 1 oli leida keskväljak, ei ületada tänav. Meenutasin kunagist Kairo kogemust ning tänasin jumalat, et Saltas on tänavad kitsad ja ühesuunalised. Autosid on muidugi neil kitsastel tänavatel palju, seega tänavaületamisest saigi Salta kõige ohtlikum tegevus, mitte ükski auto ei peatu, et jalakäijad üle tänava lasta. Kui tänav ületatud, siis tuli kuidagi hakkama saada kitsastel kõnniteedel, sest ka inimesi on Saltas palju. Oot kui palju siin elanikke ongi, oli mu esimene küsimus - hiljem sain vastuseid, mis kõikusid 600000-700000 inimese vahel. Õnneks oli hotell nii valitud, et peaväljakule ehk Paza de 9 Julio'ele ei olnud pikk jalutuskäik. Rahvastikutihedus oli siin ka palju väiksem, sai rahulikult pildistada, kartmata, et kellegi liikumist takistada.
 |
| Sügis on saabunud |
Õhtul plaanisin minna järjekordsele Free walking tourile, seega seadsin sammud funikulööri peatuse juurde, kust tuur peale pidi algama. Seekordne tuur oli vastandina Buenos Airese tuuridele pea privaattuur, ainult 3 inimest oli - mina ja abielupaar Kanadast. No giid st kohalik noormees ka muidugi. Abielupaar oli vahva- pensionärid, kes otsustasid mitmeks kuuks Lõuna-Ameerikasse seljakotireisile tulla, ööbisid lihtsamates öömajades ja sõitsid bussidega. Tuur ise keskendus kohalike Saltale ning oli hästi vahva, muuseas käisime ka kohalikul turul ja otse loomulikult rääkis giid lugusid José de San Martínist.
Comments