iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

  TT  oma blogis kirjutas (spordi-)sõltuvustest http://ttlogi2.blogspot.com/2021/04/soltuvusest-jooksu-spordi-kohvi.html 1. Doosi tõus: S oovitud efekti saamiseks on vaja doosi tõsta või langeb efekt doosi samaks jäämisel. Ei ole märganud vahet kas joosta 30 minutit või 2 tundi, enesetunne on hea mõlemal juhul. Üldiselt tekib jooksmise puhul see tunne umbes 10-15 minutiga ning selles osas muutust ei ole märganud. Vahel annab lühem, aga intensiivsem trenn isegi parema heaolutunde - aga see sõltub pigem trennist endast ning siis neid kuidagi rohkem teha ei taha (ei jõua).  2. Katkestamise tüsistused:  Sportimise ajutisest ärajäämisest, katkestamisest tulenev ärevus, konsentreerumise raskenemine, peavalu, lihase-liigese valud, süütunne, üldiselt halb enesetunne, ... jne ... tüüpilised narkari probleemid laksu puudumise puhul.  Põhjuslikku seost küll märganud ei ole. Sporti aktiivselt tehes on enesetunne parem kui lihtsalt päevi diivanil lebotades ja vahel on veidi ...

Eelmises postituses sai mainitud jooksutosse ja riideid, vaid mõni päev hiljem tegingi esimese jooksuringi väljas. Nüüd 2 kuud ja veidi üle 200 km hiljem võin öelda - ma jooksen. Kunagi aastaid tagasi ülikooli ajal sai ka varustus ostetud ja siis vist paar-kolm korda käidud jooksmas, aga küll oli külm ja siis ei olnud võhma ja kus ma üldse jooksen...ühesõnaga üsna kiirelt see tookord pooleli jäi. Seekord on kõik teisiti, füüsiline vorm oli juba alustades üsna hea - 4 ja pool aastat spordiklubi, eriti spinningut, oli oma töö teinud. Ei ole miskit probleemi 10+ km järjest joosta ilma oluliselt väsimata, väga palju rohkem pole katsetanud. Mis on raske - pulss kipub liiga üles minema,  ses suhtes vähemalt minu jaoks on jooksmine kõige intensiivsem trenn - mitte ühegi rühmatrenniga ei saa pulssi nii üles kui joostes. Kuigi nüüd olen paar korda tiguaeglaselt joostes (aga kogu aeg joostes) ka madalama pulsiga jooksnud. Algul oli raske - tahaks ikka natukenegi normaalse tempoga edasi jõuda...

Ehk aastaks 2015 saledaks - tundub, et õnnestub plaani ennetada ning eesmärk saavutada juba selleks suveks :) Igal juhul olen rahul, isegi kui peaks osutuma, et viimased 300 grammi ei kao nii lihtsalt ning siledat kōhtu pole mulle looduse poolt ette nähtud. Palju asju olen õppinud - sööma läbimõeldult ja tervislikult, tunnetama oma keha, tahtekindlust kiusatustele vastu seista... ja muidugi äärmist kannatlikkust - ma võin vabalt püstitada kaalus püsimise rekordeid, kuude viisi ei ole mingi probleem nii, et kaal kõigub maks pool kilo. Ja sporti teha on mōnus, see tõesti annab energiat ja jõudu.