(Spordi)sõltuvusest

 

TT  oma blogis kirjutas (spordi-)sõltuvustest

http://ttlogi2.blogspot.com/2021/04/soltuvusest-jooksu-spordi-kohvi.html

1. Doosi tõus: Soovitud efekti saamiseks on vaja doosi tõsta või langeb efekt doosi samaks jäämisel.

Ei ole märganud vahet kas joosta 30 minutit või 2 tundi, enesetunne on hea mõlemal juhul. Üldiselt tekib jooksmise puhul see tunne umbes 10-15 minutiga ning selles osas muutust ei ole märganud. Vahel annab lühem, aga intensiivsem trenn isegi parema heaolutunde - aga see sõltub pigem trennist endast ning siis neid kuidagi rohkem teha ei taha (ei jõua). 

2. Katkestamise tüsistused: Sportimise ajutisest ärajäämisest, katkestamisest tulenev ärevus, konsentreerumise raskenemine, peavalu, lihase-liigese valud, süütunne, üldiselt halb enesetunne, ... jne ... tüüpilised narkari probleemid laksu puudumise puhul. 

Põhjuslikku seost küll märganud ei ole. Sporti aktiivselt tehes on enesetunne parem kui lihtsalt päevi diivanil lebotades ja vahel on veidi süütunnet ka olnud, kui mitu nädalat on liikumise osakaal väike olnud. Aga samas ei ole halvasti tundnud, kui otsene trenni tegemine on asendatud muude aktiivsete tegevustega - liikumine looduses, reisimine (siis kui seda veel teha sai) jms. Vabalt võin avastada, et viimane "ametlik trenn" on olnud paar nädalat tagasi, ja üldse ei tunne halvasti. Ühe sportliku tegevuse teisega asendamine ei valmista ka üldiselt probleeme, vahepeal jooksin rohkem, siis jälle sõitsin selle asemel jalgrattaga või kui veel sai, käisin jõusaalis. 

3. Võimendamine: Sporti tehakse rohkem, intensiivsemalt või kauem kui esialgselt oli plaanis. 

Nii ja naa, sõltub mida silmas pidada. Vahel sean endale lihtsalt liiga madala plaani, nt eile läksin välja jooksma, et no teeks mingi 30 minutise ringi. Lõpuks jooksin üle tunni, sest enesetunne oli ok ja miks mitte. Samas teinekord on jälle vastupidi. Enamasti üldse ei plaani trenni aega minutipealt.  Väljaarvatud siis, kui valmistusin maratoniks ning treenisin suht kindla plaani järgi (sh  ka intensiivsete trenninädalate vaheldumine nn puhkenädalatega jms), olen spordi tegemist vabalt võtnud - mõnel perioodil tihedamalt ja teisel perioodil jälle harvemini.  Mäletan esimestel jooksuaastatel, et eks oli tahtmine jooksukilomeetreid suurendada, aga igal juhul vist ainult teisel aastal ületasin esimese, aga edaspidi isegi mitte ei plaaninud.  Intensiivsuse pigem tõmbasin madalamaks, kui sain teada, et vastupidavuse jaoks vaja pigem madalamal pulsil kulgeda. Mulle tegelikult meeldib sedasi mõõduka tempoga liikuda, jooksmine on väheseid trenne, mis pulsi kõrgeks ajab ning intervalli/kiiremat jooksu teen üsna harva. 

4. Enesekontrolli puudumine: Pidev soov või edutu üritus treeningu mahtusid ja pikkust vähendada ja kontrolli alla saada.

Ei ole probleeme sellega olnud - olen aru saanud kui läheb liiga paljuks ja siis koormust vähendanud.  Iga päev jooksmas ei ole kunagi käinud, iga päev samu lihaseid jõusaalis koormanud ei ole, sest mõistus ütleb - puhkust on vaja. Kui treenisin maratoniks, siis jälgisin usinalt, et liiga palju ei saaks. 

5. Ajakulu: Palju aega kulub spordi harrastamisele, treeningutele, ettevalmistusele, võistlustele, spets spordipuhkustele. 

Vaatasin järgi - viimased paar kuud on kulunud 3-4 tundi nädalas, eks mõnel ajal ka veidi enam, nt siis kui on rattahooaeg või kui maratoniks valmistusin vms. Väga põhjalikku statistikat ei viitsinud vaadata, aga üle 6-7 tunni nädalas mitte. Spets spordipuhkust ei ole kunagi teinud, võistelnud olen 2X. Esimene kord jooksin10km - tunne oli pärast seda, et ei iial enam. 10 km on tegelikult selline ebamugav distants - joosta tuleb nii kiiresti kui jõuda aga samas 10 km on piisavalt pikk, et ära väsida (no ilm oli ka jooksmise jaoks jms). Teine kord maratoni - sest see tundus liiga pikk distants, et seda iseseisvalt ilma võistluseta läbida. Pärast maratoni oli tunne, et võiks poolmaratoni ka võistlusel teha, aga seda veel ei ole jõudnud. Eraldi kinnisideeks ka võtnud seda ei ole, kui lähiajal võistelda ei saa, siis võib-olla jooksen enda lõbuks kunagi veel seda. Aga maratoni või veel pikemaid maid ei plaani - meeldis küll, aga see oligi ühekordne plaan. Meenutamaks maratoonarist isa ja tõestamaks, et olen selleks võimeline.

6. Teiste tegevuste vähenemine seoses sportimisega: 

Intensiivsematel spordiperioodidel olen lihtsalt pikkinud sporditegemise teiste tegevuste vahele, nt enne õhtust kino või sotsiaalset üritust või ka õhtust lendu (tegevused eelmisest, koroonaeelsest elust, eks) väike pooletunnine jooksuring on ikka mahtunud. Midagi ära jätnud ei ole, et oot mul täna vaja 2 tundi joosta, ei saa tulla - treeningkavades paindlik olnud kui vaja ja nihutanud trenne teistesse päevadesse. Kui tööelu ja kooliga läks väga kiireks ning samas oli vaja maratoniks valmistuda, siis käisin jooksmas ka kell 22 õhtul. Niisama molutamist vb on vähem olnud, aga seda tegevuseks pidada vist ei ole mõtet. 

7. Jätkamine vaatamata probleemidele: Spordialaga tegelemisega jätkamine vaatamata füüsilistele vigastustele, halvale enesetundele või psühholoogilistele probleemidele, ehkki teatakse, et just sportimine seda põhjustab.

Ei ole ette tulnud, maratonil õnnestus küll küüne alla niimoodi verevalum saada, et küüs hakkas sisse kasvama aga nui neljaks jooksma valutava varbaga ei läinud. No pärast maratoni võtsin jooksuga lõdvemalt niikuinii, aga kui jälle jooksma hakkasin, siis enne ravisin sissekasvavat küünt ja alles siis kui valu ei olnud, läksin jooksma. See ongi põhimõtteliselt ainus teadaolev spordivigastus siiani. 

Veidi tõbisena olen ka ainult ühe korra trenni roninud ja sellest õppinud, et see ei ole teps mitte hea mõte. Pärast kulges tavaline külmetusviirus palju pikemalt ning põdesin veel paar nädalat lisaks, ei miskit hullu polnud aga ravisin end korralikult terveks enne kui jälle jõusaali läksin. Seega 2019 a. augusti lõpus haigeks jäädes oli üsna kindel, et septembris poolmaratoni jooksma minna ei ole hea mõte. Kuna päris terveks saamine võttis aega ja ettevalmistus jäi poolikuks töö ja reisimise pärast, siis ei pungestanud isegi oktoobris võistlusele. 

Valutava õlaga (sporti siin süüdlaseks ei peetud) jälgisin hoolikalt füsioterapeudi soovitusi, mis harjutusi mitte teha (nt kätekõverdusi) ja samas üldse mitte nii hoolikalt seda, mis harjutusi teha. Langes see jant just vahetult koroona-eelsesse aega, seega trennikoormuse vähendamine oli eriti lihtne. 

Kokkuvõtvalt - sporti teha meeldib, aga sõltlasest olen kaugel. Mina kontrollin spordi tegemist, mitte sport ei kontrolli mind. 

-----

Muude sõltuvustega on see lugu, et šokolaadi-sõltuvus on mul kohe kindlasti. St olen see endine sõltlane, kes teab, et võib iga hetk tagasi langeda. Õnneks ma olen suutnud seda viimastel aastatel enam-vähem kontrollida. Ajad, kus igapäevaselt 100gr šokolaadi sõin (ja kui suurem tahvel ette sattus, siis ka rohkem) või ainult šokolaadi pärast poodi läksin, on minevikku jäänud. Päriselt 100% šokolaadist loobuda siiski suutnud ei ole ning šokolaad, mis kodus püsib on kinnine pakend. Kui lahti teha, siis isegi kui tahaks, ei suuda end kontrollida - esimene tükk on saatanast. Parim meetod on mitte koju osta, aga alati ei õnnestu seda teha. 

Kohviga ka sõltuvussuhe, aga veidi leebem variant. Hommikune kohvi äratab ning mulle meeldib kohvi juua tegevuse enda pärast, mitte kofeiinilaksu saamiseks. Kui kohvi ei joo, siis vast olen algul veidi uimasem hommikuti, aga muid võõrutussümptomeid ei ole täheldanud, samas ei ole viimasel ajal olnud vajadust kohvist täielikult loobuda ka. Õhtusest kohvijoomisest olen loobunud, sest uni ei kippunud enam nii hästi tulema, mis teha ei ole enam see vanus, kus võis vahetult enne magamaminekut kohvi juua ja siis kohe uinuda. Kohvi joomine on pigem kui traditsioon st tegevus, mida olen harjunud hommikuti tegema (ja vahel päeval ka) sest kofeiinilaksust enam meeldib mulle kohvi maitse ja joomise protsess.