19. märts
Ja järgmine päev oli plaanis üle vaadata kosed Argentina poolelt. Ilm tõotas ilusam tulla, st vihmasadu ei lubanud, seega hommikused vihmakeebi pakkujad hotelli (ja naaberhotelli) ees sai jätta tähelepanuta. Argentina poolele sõitjaid oli rohkem, seega kohe bussi peale ei saanud, tuli oodata kuni järgmine tuleb. Aga bussid liikusid suht vabagraafiku alusel, seda teadsin juba eelmise päeva kogemusest. Bussipilet maksis sama e 320 kohaliku raha. Kohale jõudes oli ka rahvast rohkesti, aga piletisaba läks suhteliselt kiiresti, ainus väike tõrge tekkis sellega, et üks meesterahvas oli naise ära kaotanud (st kaardiga makstes taheti mõlema dokumenti näha), aga lõpuks leidis mees naise ka üles ja peagi oli järjekord minu käes. Pilet ostetud oli veel korra mõte, kas võtta paadisõit jõel koskede lähedale (no pea-aegu alla), kuigi mulle paadisõidud meeldivad, ei meeldi mulle üldse sellised ekstreemsed paadisõidud, seega otsustasin mitte seda võtta.
Pargis liikudes sattusin kuidagi ootamatult kuradi kurgu juurde viiva rongi sappa, algul ei saanud arugi, et mis saba on. Aga nuputasin asja välja, isegi selle, et tasuta sõidu jaoks pileteid saab veidi eemalt letist. Rongi tuli muidugi oodata, sest soovijaid jagus ja esimese rongi peale ei mahtunud, õnnestus end kaubelda järgmise peale (kuigi tegelikult oleks pidanud veel ootama pileti järgi) - hommikune ebaõnn bussiga tagasi tehtud. Rongisõit ise vaadete poolest huvitav ei olnud (selliseks nagu esimesel pildil läks alles vahetult enne kohale jõudmist), seda huvitavam oli inimesi rongis jälgida.
Kohale jõudes oli veel umbes kilomeetrike mööda raudteid käia, kui Brasiilia poolel tundus selline tee kuidagi ebakindel, siis eelmise päeva hirm oli unustatud ning keskendusin rahulikult vaadetele. Algul oli lai-lai pruuni veega jõgi (no nagu hea mitu Emajõge kokku pandud), kaugelt vaid kostus kohinat, mis viitas, et päris Emajõgi ikka ei ole. Peagi võis unustada rahuliku vaatamise, sest Kuradi kurgu juures oli neid vaatajaid omajagu, lisaks tuli jälgida, et vesi läbimärjaks ei pritsiks. Aga vaatepilt oli võimas.
Tagasiteel sai ka linde pildistatud.
Rongikese peatusesse tagasi jõudes oli vaja soetada tagasisõiduks pilet, sellega sai veidi nalja. Jõuab järjekord minuni - küsin hispaania keeles piletit ja saan vastuseks pika jutu millestki, suutsin eristada selle peatuse nime, kust enne tulin... , aga piletit mitte, juba müüs järgmistele pileteid... ma ei jätnud, ja küsisin uuesti- et tahaks nagu piletit ikka saada, ja siis sain seletuse inglise keeles, et otse koskede juurde pääseva rongile on pileteid alles pooleteise tunni pärast, ja saab ainult nn peajaama minna, kust koskede raja algusesse on 600-700 m tagasi jalutada. No igal juhul see sobis, aga edaspidi pigem kasutasin algul inglise keelt ja alles siis kui sellega hakkama ei saanud, üritasin oma minimaalset hispaania keelt kasutada.
Rongike ise nägi selline välja.
Puumad ja muud ohtlikud loomad, mille eest sildid hoiatasid, jäid nägemata (egas puuma nii rumal ka ei ole, et päise päeva ajal inimeste sekka trügiks), seega möödus jalutuskäik vahejuhtumiteta ning sain jätkata koskede vaatamist. Kõigepealt võtsin ette ülemise raja, päikest paistis ka veidi enam, seegai isegi vikerkaar õnnestus pildile saada. Väga võimas oli kogu see vaatepilt - fotodega raske kogu seda võimsust edasi anda.
Kui hirmud olid ammu unustatud ehk kasutame juhust teha pilti tühjast rajast, see oli ebatavaline vaatepilt.
Vahepeal väike söögipaus- ohutuse mõttes siseruumis, sest väljas üritasid kõike söödavat haarata ninakarud - nägin ise ka, kuidas üks terve küpsisepakiga plehku pani. Siis ka alumine rada üle vaadatud. Ka seal oli koht, kus oli võimalik päris märjaks saada - kaamerat hoidsin enamuse aja kotis ning telefoni veekindlas ümbrises.
Märkamatult oligi õhtu käes ja aeg tagasi Puerto Iguazusse tagasi sõita. Enne hotelli minekut tegin veel väikse jalutuskäigu, leidsin kohaliku turu ja nägin vastu jalutamas poisse matšeetedega. Uurima ei hakanud, mida nad nendega tegid või teha plaanisid, aga tõenäoliselt käisid kusagil võsa lõikamas.
Pargis liikudes sattusin kuidagi ootamatult kuradi kurgu juurde viiva rongi sappa, algul ei saanud arugi, et mis saba on. Aga nuputasin asja välja, isegi selle, et tasuta sõidu jaoks pileteid saab veidi eemalt letist. Rongi tuli muidugi oodata, sest soovijaid jagus ja esimese rongi peale ei mahtunud, õnnestus end kaubelda järgmise peale (kuigi tegelikult oleks pidanud veel ootama pileti järgi) - hommikune ebaõnn bussiga tagasi tehtud. Rongisõit ise vaadete poolest huvitav ei olnud (selliseks nagu esimesel pildil läks alles vahetult enne kohale jõudmist), seda huvitavam oli inimesi rongis jälgida.
Kohale jõudes oli veel umbes kilomeetrike mööda raudteid käia, kui Brasiilia poolel tundus selline tee kuidagi ebakindel, siis eelmise päeva hirm oli unustatud ning keskendusin rahulikult vaadetele. Algul oli lai-lai pruuni veega jõgi (no nagu hea mitu Emajõge kokku pandud), kaugelt vaid kostus kohinat, mis viitas, et päris Emajõgi ikka ei ole. Peagi võis unustada rahuliku vaatamise, sest Kuradi kurgu juures oli neid vaatajaid omajagu, lisaks tuli jälgida, et vesi läbimärjaks ei pritsiks. Aga vaatepilt oli võimas.
Tagasiteel sai ka linde pildistatud.
Rongikese peatusesse tagasi jõudes oli vaja soetada tagasisõiduks pilet, sellega sai veidi nalja. Jõuab järjekord minuni - küsin hispaania keeles piletit ja saan vastuseks pika jutu millestki, suutsin eristada selle peatuse nime, kust enne tulin... , aga piletit mitte, juba müüs järgmistele pileteid... ma ei jätnud, ja küsisin uuesti- et tahaks nagu piletit ikka saada, ja siis sain seletuse inglise keeles, et otse koskede juurde pääseva rongile on pileteid alles pooleteise tunni pärast, ja saab ainult nn peajaama minna, kust koskede raja algusesse on 600-700 m tagasi jalutada. No igal juhul see sobis, aga edaspidi pigem kasutasin algul inglise keelt ja alles siis kui sellega hakkama ei saanud, üritasin oma minimaalset hispaania keelt kasutada.
Rongike ise nägi selline välja.
Puumad ja muud ohtlikud loomad, mille eest sildid hoiatasid, jäid nägemata (egas puuma nii rumal ka ei ole, et päise päeva ajal inimeste sekka trügiks), seega möödus jalutuskäik vahejuhtumiteta ning sain jätkata koskede vaatamist. Kõigepealt võtsin ette ülemise raja, päikest paistis ka veidi enam, seegai isegi vikerkaar õnnestus pildile saada. Väga võimas oli kogu see vaatepilt - fotodega raske kogu seda võimsust edasi anda.
Kui hirmud olid ammu unustatud ehk kasutame juhust teha pilti tühjast rajast, see oli ebatavaline vaatepilt.
Vahepeal väike söögipaus- ohutuse mõttes siseruumis, sest väljas üritasid kõike söödavat haarata ninakarud - nägin ise ka, kuidas üks terve küpsisepakiga plehku pani. Siis ka alumine rada üle vaadatud. Ka seal oli koht, kus oli võimalik päris märjaks saada - kaamerat hoidsin enamuse aja kotis ning telefoni veekindlas ümbrises.
Märkamatult oligi õhtu käes ja aeg tagasi Puerto Iguazusse tagasi sõita. Enne hotelli minekut tegin veel väikse jalutuskäigu, leidsin kohaliku turu ja nägin vastu jalutamas poisse matšeetedega. Uurima ei hakanud, mida nad nendega tegid või teha plaanisid, aga tõenäoliselt käisid kusagil võsa lõikamas.
Comments