iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

 Oktoobri lõpus andis Ritsik oma blogis küsimata nõu, kuidas aega maha võtta  Mina aga jagan kõrgemat levelit, raha ei küsi selle eest, ainsad soovid oleks kõhast vabaneda ja päriselt terveks saada.  Soovitus on hankida kopsupõletik, pikaks ajaks on aeg maas. Kui koroona ja gripitest näitasid negatiivset, palavik oli mitmendat päeva üle 38 (maksimum 39,5 - jumal tänatud, et vähemalt paratsetamoolile reageeris) ning kõha enam magada ei lasknud, oli selge, tavapärane külmetus see ei ole, mis mind novembri teises pooles tabas. Röntgenis selgus ka karm reaalsus - kopsupõletik. Pärast diagnoosi ja antibiootikumide saamist läks ses osas paremaks, palavik sai maha ja öösel lasi köha magada, aga põhimõtteliselt olin kodus 2,5 nädalat. Tegevuseks telekas/audioraamatud ning kui tervis hakkas lubama, siis lühikesed jalutuskäigud. Kõiksugu toredad ettevõtmised tuli ära jätta.  Boonusena on ka see hiilgav võimalus kaalulangetuseks - tegin süüa juurviljadest, mis kapis konutasid, ...

Teise matkapäeva plaanide tegemisel tuli arvestada sellega, et päev hiljem oli ette nähtud teede sulgemine rattavõistluse jaoks. Selles lähtuvalt sai võetud vastu otsus teha just teisel matkapäeval pikim ja keerulisem matk, sest järgmine päev oli tee kinni. Hea see, et aegsasti ehk päev varem sellest teada sain, õnneks oli igal pool bussipeatuste juures sildid üleval (mitte nii, nagu suvel Sitsiilias, kus isegi bussijuht ei teadnud tee sulgemisest ning kuni vastava teelõiguni sõitis).  Kuigi algselt lubas ilmateade ilusat ilma, siis nii ilus hommik siiski ei olnud, isegi veidi tibutas. Aga mis siis ikka, vaatab jooksvalt kuidas ilm lubab rada teha, ilmateade pigem lubas päeva peale ilma paranemist ka. Alguses sai sõidetud bussiga Passo Sellasse. Raja algus oli eilse kordus, aga vastassuunas. Rifugio Comici juures näitas raja-äpp, et tuleb vasakule keerata. See koht ei olnud nii kergesti märgatav, ei tea kas selleks, et igaüks sinna ei satuks. Aga veidikese otsimise peale sai õige r...

 Järgmine hommik oli pilvealune, aga vihma (veel) ei sadanud ning osad mäetipud paistsid pilvedest välja. See päev oli plaan teha kergem päev ja alustada kõige lähemast ehk Monte Panast. Suusatõstukiga üles (S. Cristina - Monte Pana) , esimene lühike ja lihtne matkarada, paar kilomeetrit. Tore rada ja üsna head vaated, aga siiski veidi igav.  Seega otsustasin sõita järgmise tõstukiga (Mont de Seura) kõrgemale, et seal ringi vaadata. Minu ees oli noorpaar, meespool julgustas naisterahvast tõstukile minema, õnneks liiga kaua ei veninud see julgustamine, sest ega ma ise ka just kõikse kindlamana ei tundnud, esimese tõstukisõiduga muidugi oli kõige suurem hirm ületatud, aga ikkagi ma ju ei usalda inimese loodud asju kõrgustes. Nagu igasugune foobia, on see ka irratsionaalne. Ma ei karda lendamist ning ainult kord elus olen tundnud lennukis kõhedust, aga see oli tingitud sellest, et unesegasena ei saanud üldse aru kus olen ja mis toimub (Atlandi ookeani kohal olin, turbulents oli ä...

Dolomiitidesse ühistranspordiga kohalejõudmine ei ole just kõige lihtsam logistiline ülesanne, eriti kui reisida Eestist, kust lennuühendused on nagu on, reisini on jäänud vähe aega ning lennupiletitele palju taha kulutada ei taha. Seega tuli teha mitmeid ümberistumisi ja muidugi olin liiga geniaalse logistilise plaani kohale jõudmiseks välja mõelnud. Ümberistumisteks oli vastavalt 19 minutit, 12 minutit ja 10 minutit, juba esimene rong oli hilinemas, seega arvutasin minuteid ja kaalusin varasema rongi peale minemist, mille olemasolust isegi teadlik ei olnud (järgmine kord vaatan kõik rongid eraldi välja, mitte ei usalda ainult pakutud graafikut). Aga esimese ümberistumise läbisin edukalt. Teine rong oli ka kenasti graafikus... kuni mõni kilomeeter enne lõppjaama jäi seisma, väidavalt mingi rikke tõttu kuskil teisel liinil, seisis ja minutid muudkui tiksusid vähemaks sellest 12 minutist ümberistumise ajast, kuni oli selge, et järgmisele rongile jõudmine eeldab imet ehk selle rongi hili...

Dolomiitidesse sattusin esimest korda aastaid tagasi, selline läbisõidu reis oli - ilusad vaated, mäed, kurvilised teed. Matkamiseks aega ei jäänud, vaid vaadete imetlemiseks. Eelmine aasta sai veidike eel-Dolomiitides matkatud ning otsustatud, et kunagi tuleb ikka plaani võtta. Aga pigem mitte kohe... Aga siis jäi selle aasta suvelõpu reisiplaanide tegemine viimasele hetkele. Kuidagi juhtus nii, et üheks variandiks mängisin mõttega Dolomiitidesse minna, algul pigem teoreetiliselt. Aga unistada tuleb ju suurelt ning mõttest teoks ongi tegelikult üks samm. Niimoodi üsna planeerimatult oli mul broneeritud lennupiletid ja majutus ning edasi tuli juba reaalsusega silmitsi seista. Eelmise aasta reisi murekohaks osutusid jalanõud, mis olid liiga parajad ning suutsin mõlemad varbad valusaks saada ja varbaküüned siniseks. Ma ei olnud neid jalatseid aasta aega jalga pannud, sest noh valusad kogemused ning augustis enne reisi pannes ei olnud hea tunne, seega tuli uued matkajalanõud osta. Kuna pi...

 Lapsepõlve lohutustoit:   Ma arvan, et mingi vanuseni ei eksisteerinudki sellist asja kui lohutustoit. Ses suhtes, et lemmiktoidud olid, aga mitte lohutuseks. Söömine oli viimane asi, mis meelde tuli. Või siis oleks tahtnud selliseid asju, mida vabalt kätte ei saanud (nagu ilma seemneteta rosinad) või olid väga hooajalised nagu maasikad ja viinamarjad. Hiljem noorukina oli lohutustoit šokolaad. Mida enam ei taha:  Ei teagi, enamasti need asjad, mis lapsena lemmikud olid, maitsevad siia maani. Ainsad asjad, mis mulle kunagi maitsesid aga enam mitte, on maapähklid ja arooniad, aga mõlema "enam ei taha" jääb lapsepõlve, sõin liiga palju ja isu sai täis. Kartuleid söön harva, aga samas kartulid olid lihtsalt selline praktiline söögikraam, mitte suur lemmik. Üldiselt enamus asju olen toidulaualt vähendanud pigem muudel põhjustel nagu kehakaalule mõjuvatena, nagu nutella või pastatooted, esimest ei ole aastaid koju ostnud, pastat ikka aeg-ajalt teen aga mitte iganädalase söögi...

Trenniupdate - suvi on tasapisi möödas ning trennilainel läheb täitsa edukalt. Et rohkem jooksma jõuda ning jälle veidi pikemaid maid läbida, alustasin just ka 21 km jooksuprogrammiga. Algus on olnud küll üle kivide ja kändude st mitte alati programmijärgne - esimesel nn testipäeval jooksin lisaks 9-minutisele testile 12 km, eelneva paari kuu jooksul vist korra nädalas olin 30 minutit jooksnud. Siis järgmine kord ei osanud õigesti programmi trenni alustada* ja jooksin siis lihtsalt kavas ettenähtud aja, aga see muidugi programmi trennina ei läinud kirja ning siis pühapäeval pärast 20 km matka jooksma ei jõudnud, tegin esmaspäeval järgi (jällegi nn progammi-välise trennina). Aga muidu, vähemalt motiveerib tihemini ja varsti ehk ka pikemat maad jooksma.  *Programmi-järgset jooksu kellal ei osanud käivitada, sest alles õpin oma uut kella tundma. Minu armas, 5 aastat vastu pidanud Polari kella gps hakkas imelikke asju tegema, st ei kuvanud teekonda just kõige täpsemalt, täpiks i peale ...

Sai just üks linnareis tehtud ja panen selle riietuse ka kirja. Seekord reis 3-päevane (tehniliselt küll 4 päeva, aga viimane oli ainult tagasisõidu päev. Väljakutseks oli väike seljakott ehk käsipagasi mõõtmed 30 X 40 X 25. Reaalselt muidugi pagasi ülemõõtmist ei näinud aga minu seljakott mahtus ilusti mõõtmetesse. Nimekiri: 1 seelik - reisipäevadel sh esimesel kohaloleku päeval seljas. pikk suvekleit, mitte seesama, mis eelmisel reisil. Hästi mõnus kerge riie, võtab kotis vähe ruumi ja seljas ka ülimõnus. Vahepeal aastaid ei kandnud maksit, nüüd eelmine aasta avastasin enda jaoks uuesti /varasemalt olid maksiseelikud, nüüd siis kleidid.  4 suvepluusi/toppi. Ehh, reaalselt kandsin neist ainult ühte, teist korra mõtlesin panna aga vahetasin ümber.  pikad püksid - sai igaks juhuks kaasa võetud, sest ilmateade oli nagu ameerika mäed (esimest korda ilma vaadates u nädal enne reisi lubas +35, pärast seda kõike +17 kuni +30 vahemikus. Aga reaalselt muidugi kuna juba minnes oli Eest...

Indigolaane küsis pagasi kaalu ja pakkimise nippide kohta, esimesele vastasin kommentaarina.  Aga pakkimise nipp on võtta piisavalt väike kohver, et asju lihtsalt ei mahu rohkem ning seda minnes mitte päris täis panna. Alati tagasitulles on kuidagi keerulisem asju kohvrisse mahutada :D Käsipagasiga reisimiseks on selline kohver, mis on pigem väiksemapoolne st ei ole kindlasti käsipagasi maksimummõõtudes, äraantava pagasiga pole ammu reisinud, aga see on selline keskmine kohver. Kaalu juurde tagasi põigates, enamasti varieerus äraantava pagasi kaal 12-18 kg vahele, va mõned erandid, nagu see pudelite transportimine ja veel paal tööreisi. Kohvrisse riided-jalanõud pannes oli lihtsalt keeruline kaalu ületada kohvri mõõtmetest tulenevalt. Minu pakkimine ei ole kindlasti eeskujulik ning väga läbimõeldud, kui ma vaatan insta/facebooki videoid, siis ma olen hämmingus, kuidas veetakse kaasa lisakaalu ehk igasuguseid pagasiorganiseerijaid jms. Ma enamasti ainult aluspesu ja sokid pakin eral...

 Just reisilt tulles on asjakohane kirjutada reisiriietusest ehk mida seekord kohvrisse pakkisin ja kuidas pakkimine õnnestus. Reis oli kokku 11 päeva, millest 2 olid mineku ja tuleku päevad. Kliima oli suvine, ehk Euroopa lõunaosa.  Nimekiri: 2 seelikut - mõlemad leidsid võrdselt kasutust; pikk suvekleit; lühikesed püksid  7 + 1 t-särki/ pluusi (+1 seepärast, et üks oli õlapaeltega särk, mis mõeldud ühe läbipaistva pluusi alussärgina). Neist ei leidnud üldse kasutust ning teise panin viimasel õhtul selga, oleks ka ilma selleta saanud; pikad püksid - kohapeal ei kandnud, küll aga kulusid marjaks ära reisipäevadel, eriti tagasitulekul kui oli ootamatult vaja lisatunde Riias veeta ning üsna tuuline ja jahe oli; pikema varukaga top - jällegi kohale/tagasireisi päevade riietus; 2 sandaalid; rannaplätud + veesussid; tossud; õhuke vihmajakk; vihmakilekas, see odav paarieurone - õnneks ei läinud vaja, aga suht napilt pääsesin; kampsun - lisaks sellele ühele särgikule ning vihmak...

Kristallkuul ja mõni teinegi kirjutas matkariietusest mõni aeg tagasi. Kõigepealt veidike sellest. Minu matkariietus on suhteliselt lihtne, egas ei teegi nii ekstreemseid matku, korraliku matka jaoks oleks vaja paremat varustust. Jalanõud - ühed columbia madalad matkajalanõud, mis võiks olla vast pool numbrit suuremad, no õhukesed sokid + mägedes matkamine st peamiselt laskumisel varba surumine ninaosasse lõppes kahe sinise varbaküüne ning hiljem poole kaotatud küünega. Metsajooksutossud suvematkadeks, mis päästsid mu suve st ei pidanud ülejäänud osa suvest sandaalidega metsas käima. Kui mõni tõsisem matk peaks ette tulema, siis tuleb jalanõude valikut täiendada. Sokid - erinevad, osad merinovilla seguga. On ka Darn Tough sokke 2 paari. Aga kui matkareisile minnes liiga vähe häid sokke kaasa võtta, siis ei ole neist kasu. Vt eelmine lõik. Püksid - ma see kummaline matkaja, kes eelistab, et püksid jalas ei lotendaks vaid ümber oleks. Esimesed ostetud matkapüksid olid minu standarditele ...

Trenni tegemisega läheb normaalselt - vahel rohkem ja vahel vähem, aga ikka mõned korrad nädalas. Jooksma jõudsin eelmine aasta vähem kui oleks tahtnud, seega see aasta võtan sihiks rohkem ja regulaarsemalt jooksmas käia (kui ilmad lubavad, no praegu -20 just jooksma ei lähe) aga samas rühmatrennidesse jõudsin üsna piisavalt ning vahepeal unustusehõlma vajunud trennid nagu bodypump taasavastatud.  Kuna uus aasta, siis annan veel lubadusi - mitte unustada jõutrennide ja jooksmise vahele ka venitamist ning rohkem kõhulihaste harjutusi teha :)

 Veel üks minu lemmikteemadest. Jah, elupõlise õppijana on õppimine see, millega ikka tegelen. Hetkel on käsil suurem projekt, ehk venimajäänud õpingute lõpetamine. Sellele on kulunud enamus minu vabast ajast viimased kolm kuud ning tõenäoliselt järgnevad 5 kuud ka veel.  Aga selle kõrval  on igapäevane tegevus Duolingos hispaania keele õppimine. Vahepeal läks see vaevaliselt ning sügisel Hispaanias käies oli tunne, et kõik puhta külgi mööda alla jooksnud, aga nüüd viimased umbes kaks kuud olen rohkem ponnistanud. Ja tegelikult teen plaane, mida järgnevaks õppida, kui projekt MA on lõpetatud. Mõtteid on erinevaid, kudumise ja heegeldamiseni välja. 

Vahepeal olen tasa ja targu asjade hulka vähendanud. Siiski mitte nii jõudsalt, kui sisimas sooviks. On paremaid ja on halvemaid päevi.  Mida tahaks uuel aastal järgida? Olla süstemaatilisem. Minu jaoks siiani Marie Kondo ja The Minimalists meetodid on tundunud liiga radikaalsed. Anda ära kõik asjad, mis rõõmu ei valmista - mul on väga palju selliseid asju, mis täidavad funktsiooni aga erilist rõõmu ei valmista. Kui tuleks homme päev ideele kõik lauanõud ära anda, mis rõõmu ei valmista, siis alles jääks nii vähe, et oleks vaja uusi taldrikuid/kahvleid /nuge. Või siis loobuda kõigist riietest/jalanõudest, mida ei ole 90 päeva kandnud ja ei plaani järgmise 90 päeva jooksul kanda. Ma ei ole sugugi kindel, et see talv kõik talveriided piisavat kasutust leiavad nt kõrge kontsaga saapad. Aga võib olla peaks siiski olema radikaalsem, kui mitte kõikide asjade suhtes, siis mingi kategooria ette võtta ja vaadata, mis juhtub.  Teha veel läbimõeldumaid oste. Ei ole patust päris prii, ja ü...