Dolomiidid - esimene õhtupoolik ehk väike soojendus

Dolomiitidesse ühistranspordiga kohalejõudmine ei ole just kõige lihtsam logistiline ülesanne, eriti kui reisida Eestist, kust lennuühendused on nagu on, reisini on jäänud vähe aega ning lennupiletitele palju taha kulutada ei taha. Seega tuli teha mitmeid ümberistumisi ja muidugi olin liiga geniaalse logistilise plaani kohale jõudmiseks välja mõelnud. Ümberistumisteks oli vastavalt 19 minutit, 12 minutit ja 10 minutit, juba esimene rong oli hilinemas, seega arvutasin minuteid ja kaalusin varasema rongi peale minemist, mille olemasolust isegi teadlik ei olnud (järgmine kord vaatan kõik rongid eraldi välja, mitte ei usalda ainult pakutud graafikut). Aga esimese ümberistumise läbisin edukalt. Teine rong oli ka kenasti graafikus... kuni mõni kilomeeter enne lõppjaama jäi seisma, väidavalt mingi rikke tõttu kuskil teisel liinil, seisis ja minutid muudkui tiksusid vähemaks sellest 12 minutist ümberistumise ajast, kuni oli selge, et järgmisele rongile jõudmine eeldab imet ehk selle rongi hilisemat väljumist. Imet ei sündinud ning nii sai sihtkohta jõutud 2 tundi plaanitust hiljem. 

Aga kohale sai jõutud ning see moment kui astud bussist maha ning on deja vu tunne, sest korraga tead, et just selle linnakese selles toidupoe juures oli aastatetagusel reisil poepeatus ning öömaja on põhimõtteliselt poe vastas. Asjad tuppa ning ümbruskonnaga esmatutvust tegema, kuna kellaeg oli juba õhtupoolik ning suuri plaane ei olnud, sai tehtud esimene sissejuhatav jalutuskäik mööda vana raudteele rajatud rajale. Selline kerge u 5 km jalutuskäik, allamäge, et jalalihased juba harjuks mitte-tasapinnalise liikumisega aga veel ei oleks vaja võhma kulutada ülesmäkke ronimiseks. Tagasi sai tuldud bussiga, sest majutusega koos tuli tasuta ühistranspordi pilet ning tagasi ei tahtnud poolpimedas jala tulla.