teine matkapäev

Teise matkapäeva plaanide tegemisel tuli arvestada sellega, et päev hiljem oli ette nähtud teede sulgemine rattavõistluse jaoks. Selles lähtuvalt sai võetud vastu otsus teha just teisel matkapäeval pikim ja keerulisem matk, sest järgmine päev oli tee kinni. Hea see, et aegsasti ehk päev varem sellest teada sain, õnneks oli igal pool bussipeatuste juures sildid üleval (mitte nii, nagu suvel Sitsiilias, kus isegi bussijuht ei teadnud tee sulgemisest ning kuni vastava teelõiguni sõitis). 

Kuigi algselt lubas ilmateade ilusat ilma, siis nii ilus hommik siiski ei olnud, isegi veidi tibutas. Aga mis siis ikka, vaatab jooksvalt kuidas ilm lubab rada teha, ilmateade pigem lubas päeva peale ilma paranemist ka. Alguses sai sõidetud bussiga Passo Sellasse. Raja algus oli eilse kordus, aga vastassuunas. Rifugio Comici juures näitas raja-äpp, et tuleb vasakule keerata. See koht ei olnud nii kergesti märgatav, ei tea kas selleks, et igaüks sinna ei satuks. Aga veidikese otsimise peale sai õige raja algus siiski tabatud.

Rada hakkas kergelt ülesmäge minema, mäeküljel. No nii, et vasakul oli kaljusein ja paremal org, õnneks mitte püstloodis alla vaid laugjamalt. Mäetippe ei paistnud ja org oli ka pilvevines, samas mitte häirivalt. Vb oligi hea, et ei näinud päris alla koguaeg, selline piiratud nähtavus aitas keskenduda läbitavale rajalõigule, sest kuigi selleks ajaks oli kerge uduvihm järgi jäänud, aga rada oli kohati märg ning igaks juhuks tundus mõitlik ettevaatlik olla. Matkasaapad õnneks ei libisenud seega tegelikult oli üsna kindel käia, lihtsalt igaks juhuks väga ettevaatlikult. Tehniliselt midagi keerulist ei olnud ja ka tõusud ning langused esialgu ilusti tehtavad. Vahepeal igatsesin allpool looklevat mõnusat laia rada. Kui juba omajagu oli käidud ja järjest kõrgemale jõutud, oli korraks küll väike hirm a mis siis kui läheb keerulisemaks aga just siis tuli vastu pere - isal veidi suurem laps seljas, ema imikuga. Aa ok, kui sedasi saab tulla, siis ees ei tohiks ka midagi ületamatut olla. Ega ei olnudki, ainus veidi keerukam koht oli selline, kus oli igilume jäänused ja lahtine killustikumägi. Esiteks ei olnud selles lõigus rajatähiseid märgata, seega oli keeruline aru saada, kus on rada ja kust kõige mõistlikum minna. Üleval kaugemal oli küll näha korraks inimesi, seega siht oli sinna jõuda. Ja sinna ma ka jõudsin, tegelikult ei olnud tagantjärgi ka selles osas midagi keerulist sest üllatavalt ilusti sai lahtist kiviklibu mööda üles ja alla liikuda. See koht möödas, oli ka tehniliselt keerukam rajaosa läbi. Õige pea jõudis ka rada teise raja ristumispunkti, ehk kohta kuhu oleks saanud ka allpool looklenud rada mööda. Siinkohal läks rada ka rahvarohkemaks ning algul tuli lausa veidi oodata, et vastutulijate mass mööda lasta. Aga peagi läks rada laiemaks ning inimesi ka jaotus rajale ühtlasemalt. Minu ees ja vahepeal ka taga liikus üks vanem paar, naisel õnnestus korra  tasakaal kaotada ja tagumik maha panna (õnneks jäi ilusti terveks). Järgmises raja hargnemise kohas läksid nemad vasakule ülesmäge, see raja algus tundus küll üsna järsk ülesminek olevat, seega imestasin nende julgust ning vastupidavust. Täpseid tõusumeetreid ja raskusastet ei tea muidugi, samuti mitte seda kaugele neil plaan oli liikuda. Mina liikusin madalamat ehk rada vastavalt äpi juhatatule. Mingi hetk tuli ka sellel hakata ülesmäge rühkima, just hakkas vihma ka sadama. Seega tegevus nägi välja selline - pildistamispeatus, kaamera kotti, vihmakaitse kotile peale, üles mäge liikumine nii, et pulss läks lakke, vihmakeebi selgapaneku/joogi peatus (tegevus eeldas kotilt vihmakaitse eemaldamist, et kotist vihmakeep ja veepudel kätte saada, kohe ei tahtnud vihmakeepi välja võtta, sest väga kõvasti ei sadanud). Siis jälle edasi, pulss tagumas, rada muutus järjest porisemaks. Õnneks jäi vihmasabin peagi järgi ning tuli kohe teha järgmised puhkepeatus vihmakeebi äravõtmise pausi nime all. Lisaks vihmakeebile läks peagi seljast ka tuulekas, sest no kui pulss on kõrge hakkab palav, samuti hakkas tasapisi päike läbi pilve endast märku andma. Üles minek oli küll järsk, aga mitte tehniliselt keeruline, sest vahepeal oli lausa astmed. Mitte, et see midagi ületamatut oleks,  see lõik oli siiski suhteliselt lühike ning peagi järgnes suhteliselt mõnus kulgemine väheste tõusu/languse meetritega. Rõõmustavaks oli ka pilved hajumine ning seega ka avanev vaade. Mitte nii toredaks oli see, et see rajaosa oli hästi porine. Nagu varem mainitud, siis libisemise probleemi jalanõud ei tekitanud, aga poriseks said küll korralikult. Pildistamispausidega pikitult jõudsin Rifugio Sasso Piatto  juurde. Siin tervitasid ka rahvamassid, seega ei tekkinud tahtmist kauem aega veeta. Edasi kulges rada jälle veidi kõrgemal, väga järske tõuse -languseid ei olnud, aga natuke üles-allamäge ja kivisemaid lõike sekka. Kiiremalt kulgejad lasin mööda, vahepeal möödusin aeglasemalt liikujatest. Ei kujuta, kuidas see veel augustis ehk kõrghoajal on, septembri alguses oli juba enam-vähem talutav. 

Täpselt 6 tundi raja alustamisest jõudsin raja lõppu ehk sinna, kust hommikul alustasin. Kuna aega oli, siis korra mõtlesin, kas sõita tõstukiga mäkke ja alla tagasi. Aga otsustasin mitte, sest sõita oleks tulnud pilve sisse, seega üleval näha ei oleks olnud midagi.