Esimene matkapäev

 Järgmine hommik oli pilvealune, aga vihma (veel) ei sadanud ning osad mäetipud paistsid pilvedest välja. See päev oli plaan teha kergem päev ja alustada kõige lähemast ehk Monte Panast. Suusatõstukiga üles (S. Cristina - Monte Pana) , esimene lühike ja lihtne matkarada, paar kilomeetrit. Tore rada ja üsna head vaated, aga siiski veidi igav. 

Seega otsustasin sõita järgmise tõstukiga (Mont de Seura) kõrgemale, et seal ringi vaadata. Minu ees oli noorpaar, meespool julgustas naisterahvast tõstukile minema, õnneks liiga kaua ei veninud see julgustamine, sest ega ma ise ka just kõikse kindlamana ei tundnud, esimese tõstukisõiduga muidugi oli kõige suurem hirm ületatud, aga ikkagi ma ju ei usalda inimese loodud asju kõrgustes. Nagu igasugune foobia, on see ka irratsionaalne. Ma ei karda lendamist ning ainult kord elus olen tundnud lennukis kõhedust, aga see oli tingitud sellest, et unesegasena ei saanud üldse aru kus olen ja mis toimub (Atlandi ookeani kohal olin, turbulents oli ärkamise põhjuseks - niipea kui aru sain et taha ei ole midagi, rahunesin kohe maha). Aga sillad ja trepid, rõduääred ning need õhus rippuvad liikuvad asjandused (kas keegi teab eestikeelseid sõnu chairlift, cable car jms kohta?), no ei tundu turvalised.  Klaaspõhjaga platvormile astun ainult äärmisel juhul, kuhugi rõduäärele ei toetu (võin rõdul olla, kui põrand tundub turvaline). Seega minu jaoks oli eneseületus see, et kõik need sõidud ära tegin, mingil hetkel oli rohkem värinat hinges kui teisel hetkel, nt samas see teine sõit oli hoopis mõnusam. Üles jõudes panin tähele, et eelpoolmainitud naisterahval olid ka absoluutselt ebasobivad jalanõud mägedes liikumiseks, kõrged platvormkingad. Niimoodi ukerdades ta seal raja alguses liikus, loodetavasti tegid noormehega lühikese ringi. Jätsin nad seljataha ning hakkasin mööda ühte rada minema, minu järgi liikus veel paar inimest ning ka eespool oli mõni liikumas. Aeg-ajalt tuli inimesi ka vastu. Aga siiski oli rahvast mõnusalt vähe, sai rahulikult pilte teha ja edasi kulgeda. Rada oli pigem kerge, veidike tõuse ja languseid, aga piisavalt lai ning ei kulgenud kusagil kaljuserval, seega sai rahulikult edasi kulgetud, kuigi vihmapilved paistsid järjest ähvardavamad. Esialgu siiski oli lihtsalt pilves ning ka mäed paistsid pilvedest välja. Vahepeal oli viitasid teistele radadele - ülespoole ei kippunud ja allapoole ka mitte. Pärast Rifugio Comicit liikusid osad ülesse - tundus, et jälle mingi tõstuki poole, selle välistasin sest juba tibutavas ilmas ei tundunud mõistlik kuhugi veel kõrgemale ronida. Rada oli mõnus, läbi kivimetsa, vahepeal hakkas järjest rohkem vihma sadama ning Passo Sellasse jõudes sadas juba päris kõvasti. Seega oli selge, et mõistlik oleks bussiga kuhugi tagasi liikuda. Selleks ajaks kui buss kohale jõudis ning sõitma hakkas, oli vihmasadu juba vähenemas, seega jooksvalt sai otsutatud sõita Ortiseisse ning seal ringi vaadata. Sinna jõudes oligi vihm lakanud, isegi päikest piilus, ringi jalutades sai järgmiste tõstukite jaamade lähedusse satutud, kuna õhus rippuvate limiit oli selleks päevaks täis, sai valitud minu jaoks veidi kindlam variant ehk funikulöör. Üles jõudes ootas jälle üks kergem rada, sest kell oli juba piisavalt palju ning ilmastik ka mitte nii kindel, et pikemat /keerulisemat rada ette võtta. Veidike üle poole tunni kulgemist tundus paras olevat, et siis jääb aega jaama lähistel olevas söögikohas rahulikult aega viita ning  funikulööriga alla linna tagasi sõita. Pärast jalutuskäiku maitses õunastruudel vaniljekreemiga eriti hästi (kohalik struudel on ettekujutusest teistsugune, pigem selline muretaignaga õunapirukas). Esimene täis mäepäev oli edukalt läbitud ning vaim oli valmis järgmiseks, veidi rohkem pingutust nõudnud päevaks.