iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

Teise matkapäeva plaanide tegemisel tuli arvestada sellega, et päev hiljem oli ette nähtud teede sulgemine rattavõistluse jaoks. Selles lähtuvalt sai võetud vastu otsus teha just teisel matkapäeval pikim ja keerulisem matk, sest järgmine päev oli tee kinni. Hea see, et aegsasti ehk päev varem sellest teada sain, õnneks oli igal pool bussipeatuste juures sildid üleval (mitte nii, nagu suvel Sitsiilias, kus isegi bussijuht ei teadnud tee sulgemisest ning kuni vastava teelõiguni sõitis).  Kuigi algselt lubas ilmateade ilusat ilma, siis nii ilus hommik siiski ei olnud, isegi veidi tibutas. Aga mis siis ikka, vaatab jooksvalt kuidas ilm lubab rada teha, ilmateade pigem lubas päeva peale ilma paranemist ka. Alguses sai sõidetud bussiga Passo Sellasse. Raja algus oli eilse kordus, aga vastassuunas. Rifugio Comici juures näitas raja-äpp, et tuleb vasakule keerata. See koht ei olnud nii kergesti märgatav, ei tea kas selleks, et igaüks sinna ei satuks. Aga veidikese otsimise peale sai õige raja

 Järgmine hommik oli pilvealune, aga vihma (veel) ei sadanud ning osad mäetipud paistsid pilvedest välja. See päev oli plaan teha kergem päev ja alustada kõige lähemast ehk Monte Panast. Suusatõstukiga üles (S. Cristina - Monte Pana) , esimene lühike ja lihtne matkarada, paar kilomeetrit. Tore rada ja üsna head vaated, aga siiski veidi igav.  Seega otsustasin sõita järgmise tõstukiga (Mont de Seura) kõrgemale, et seal ringi vaadata. Minu ees oli noorpaar, meespool julgustas naisterahvast tõstukile minema, õnneks liiga kaua ei veninud see julgustamine, sest ega ma ise ka just kõikse kindlamana ei tundnud, esimese tõstukisõiduga muidugi oli kõige suurem hirm ületatud, aga ikkagi ma ju ei usalda inimese loodud asju kõrgustes. Nagu igasugune foobia, on see ka irratsionaalne. Ma ei karda lendamist ning ainult kord elus olen tundnud lennukis kõhedust, aga see oli tingitud sellest, et unesegasena ei saanud üldse aru kus olen ja mis toimub (Atlandi ookeani kohal olin, turbulents oli ärkamise p

Dolomiitidesse ühistranspordiga kohalejõudmine ei ole just kõige lihtsam logistiline ülesanne, eriti kui reisida Eestist, kust lennuühendused on nagu on, reisini on jäänud vähe aega ning lennupiletitele palju taha kulutada ei taha. Seega tuli teha mitmeid ümberistumisi ja muidugi olin liiga geniaalse logistilise plaani kohale jõudmiseks välja mõelnud. Ümberistumisteks oli vastavalt 19 minutit, 12 minutit ja 10 minutit, juba esimene rong oli hilinemas, seega arvutasin minuteid ja kaalusin varasema rongi peale minemist, mille olemasolust isegi teadlik ei olnud (järgmine kord vaatan kõik rongid eraldi välja, mitte ei usalda ainult pakutud graafikut). Aga esimese ümberistumise läbisin edukalt. Teine rong oli ka kenasti graafikus... kuni mõni kilomeeter enne lõppjaama jäi seisma, väidavalt mingi rikke tõttu kuskil teisel liinil, seisis ja minutid muudkui tiksusid vähemaks sellest 12 minutist ümberistumise ajast, kuni oli selge, et järgmisele rongile jõudmine eeldab imet ehk selle rongi hili

Dolomiitidesse sattusin esimest korda aastaid tagasi, selline läbisõidu reis oli - ilusad vaated, mäed, kurvilised teed. Matkamiseks aega ei jäänud, vaid vaadete imetlemiseks. Eelmine aasta sai veidike eel-Dolomiitides matkatud ning otsustatud, et kunagi tuleb ikka plaani võtta. Aga pigem mitte kohe... Aga siis jäi selle aasta suvelõpu reisiplaanide tegemine viimasele hetkele. Kuidagi juhtus nii, et üheks variandiks mängisin mõttega Dolomiitidesse minna, algul pigem teoreetiliselt. Aga unistada tuleb ju suurelt ning mõttest teoks ongi tegelikult üks samm. Niimoodi üsna planeerimatult oli mul broneeritud lennupiletid ja majutus ning edasi tuli juba reaalsusega silmitsi seista. Eelmise aasta reisi murekohaks osutusid jalanõud, mis olid liiga parajad ning suutsin mõlemad varbad valusaks saada ja varbaküüned siniseks. Ma ei olnud neid jalatseid aasta aega jalga pannud, sest noh valusad kogemused ning augustis enne reisi pannes ei olnud hea tunne, seega tuli uued matkajalanõud osta. Kuna pi