11. september
Kuna kõik sest räägivad ei saa minagi mõnd väikest uitmõtet kirja panemata jätta...
* * *
Kas me kardame nüüd rohkem kui enne 11. septembrit? Jah ja ei... Terroriakte on ju ennegi olnud, lennukeid kaaperdatud, allakukkunud, pommid plahvatanud... Aga nüüd ei üllata enam ükski neist.
* * *
11. september 2001 - teadsin mõnda aega, et maailmas on miskit juhtunud (ja ka Eestis-metanoolitragöödia), aga mis ometi ei osanud aimata... Kui teada sain, ei jõudnud päralegi- haigena tundus see kui lihtsalt õudne luupainaja, mis möödub kui ärgata.
* * *
Siiski puudub mul New Yorgiga isiklik side ... erinevalt teistest hilisematest terroriaktidest. Ainus, millele mõtlesin - kas Honduuralasest keelekursuse kaaslane jõudis ikka ilusti koju? (jõudis, sain pärast teada). Madriidi plahvatuse päeval sõitsin ma rongiga Itaalias, ja ei osanud aimatagi, et rongisõit võiks ohtlik olla. Sai veel Hispaaniast, küll Valenciast pärit tüdrukutega rongis räägitud. Alles õhtul sain teada, mis juhtunud oli. Nüüd olen ka Madriidis käinud...
Egiptuses lõhkes pomm ühes neist hotellidest, mida olin vaatamas käinud... Ja Londonisse õnnestus minna napp kuu pärast sealseid plahvatusi...
* * *
Kuidas teada, kes on terrorist e. tugevdatud turvakontroll.
Kahjuks ei ole kellegile otsaette kirjutatud "olen terrorist" ... seega oli loogiline, et turvakontrol (mis senini oli olnud ameerikas üliliberaalne) tugevnes.
Mida ma tundsin, kui 13. märtsil 2004 oli keegi jätnud oma kohvri just samale peroonile, kus rongi ootasin... Politsei tuli, ja saatis kaugemale - aga ometigi kuhu ikka saata, kui kohver seisab just seal, kus sissepääs tunnelisse - perrooni lõppu? Õnnek lahenes probleem kiirelt & peagi oli kohvril omanik.
Ometigi õnnestus mul paar nädalat varem läbida kõik turvakontrollid küüneviil ja pinsetid käsipagasis...
Ja ongi lisandunud uus hirm - turvakontrolli hirm e hirm muutuvate reeglite ees. Tõhustunud turvakontroll on hea asi, kui see jääb normaalsuse piiridesse. Enne oli kindel, et pagasireeglid kehtivad reisi algusest lõpuni ja ka tagasisõidul, nüüd enam mitte. Igaksjuhuks tuleb viimaste uudistega kursis hoida, mis reisimise ajal just lihtsaim asi ei ole. Ärevad momendid hispaaniakeelsete uudiste seltsis 10 augusti õhtul ja 11 augusti hommikul - kas käsipagas on ikka lubatud? Mida sinna panna võib? Igaksjuhuks tasub vist kohver ringi pakkida - nii rändasid shampoonid ja muu sarnane äraantavasse pagasisse, et ei peaks lennujaamas suurt ümberpakkimist korraldama. Madriidi lennujaamas pilgud siia-sinna - no kilekotte ei jagata, vist OK, võib ilusti käsipagasi võtta ja hädavajaliku veepudeli saab ka lennukisse kaasa. Täitsa hea kohe, et pole plaanis Ameerikasse lennata & Londonit üritan ka mõnda aega vältida...
* * *
Kas maailm on must-valge? Ei...
* * *
Kas me kardame nüüd rohkem kui enne 11. septembrit? Jah ja ei... Terroriakte on ju ennegi olnud, lennukeid kaaperdatud, allakukkunud, pommid plahvatanud... Aga nüüd ei üllata enam ükski neist.
* * *
11. september 2001 - teadsin mõnda aega, et maailmas on miskit juhtunud (ja ka Eestis-metanoolitragöödia), aga mis ometi ei osanud aimata... Kui teada sain, ei jõudnud päralegi- haigena tundus see kui lihtsalt õudne luupainaja, mis möödub kui ärgata.
* * *
Siiski puudub mul New Yorgiga isiklik side ... erinevalt teistest hilisematest terroriaktidest. Ainus, millele mõtlesin - kas Honduuralasest keelekursuse kaaslane jõudis ikka ilusti koju? (jõudis, sain pärast teada). Madriidi plahvatuse päeval sõitsin ma rongiga Itaalias, ja ei osanud aimatagi, et rongisõit võiks ohtlik olla. Sai veel Hispaaniast, küll Valenciast pärit tüdrukutega rongis räägitud. Alles õhtul sain teada, mis juhtunud oli. Nüüd olen ka Madriidis käinud...
Egiptuses lõhkes pomm ühes neist hotellidest, mida olin vaatamas käinud... Ja Londonisse õnnestus minna napp kuu pärast sealseid plahvatusi...
* * *
Kuidas teada, kes on terrorist e. tugevdatud turvakontroll.
Kahjuks ei ole kellegile otsaette kirjutatud "olen terrorist" ... seega oli loogiline, et turvakontrol (mis senini oli olnud ameerikas üliliberaalne) tugevnes.
Mida ma tundsin, kui 13. märtsil 2004 oli keegi jätnud oma kohvri just samale peroonile, kus rongi ootasin... Politsei tuli, ja saatis kaugemale - aga ometigi kuhu ikka saata, kui kohver seisab just seal, kus sissepääs tunnelisse - perrooni lõppu? Õnnek lahenes probleem kiirelt & peagi oli kohvril omanik.
Ometigi õnnestus mul paar nädalat varem läbida kõik turvakontrollid küüneviil ja pinsetid käsipagasis...
Ja ongi lisandunud uus hirm - turvakontrolli hirm e hirm muutuvate reeglite ees. Tõhustunud turvakontroll on hea asi, kui see jääb normaalsuse piiridesse. Enne oli kindel, et pagasireeglid kehtivad reisi algusest lõpuni ja ka tagasisõidul, nüüd enam mitte. Igaksjuhuks tuleb viimaste uudistega kursis hoida, mis reisimise ajal just lihtsaim asi ei ole. Ärevad momendid hispaaniakeelsete uudiste seltsis 10 augusti õhtul ja 11 augusti hommikul - kas käsipagas on ikka lubatud? Mida sinna panna võib? Igaksjuhuks tasub vist kohver ringi pakkida - nii rändasid shampoonid ja muu sarnane äraantavasse pagasisse, et ei peaks lennujaamas suurt ümberpakkimist korraldama. Madriidi lennujaamas pilgud siia-sinna - no kilekotte ei jagata, vist OK, võib ilusti käsipagasi võtta ja hädavajaliku veepudeli saab ka lennukisse kaasa. Täitsa hea kohe, et pole plaanis Ameerikasse lennata & Londonit üritan ka mõnda aega vältida...
* * *
Kas maailm on must-valge? Ei...
Comments
EI MEEDIALE!!! ;-)