6. päev- 10. august
Hommik algas hommikusöögiga 13. korrusel - söögi kõrvale sai vaadet nautida. Seejärel Porto linnaekskursioon. Nagu korralikule Portugali linnale kohane, oli siingi ronimist piisavalt, seekord oh imet - libedate tänakivideta. See-eest käivad Portos usinad remonditööd, seega pool kesklinna on üles kaevatud. Ühe väljaku olid just korda saanud, see nägi küll kena välja. Mis siis nähtud sai - raudteejaam oma azulejodega, katedraal ja Cais da Ribeira e kaldapealne... ja vahele kohalik narkarite kvartal - teel ülalt katedraali juurest alla kaldapealsele, üksi ning öisel ajal sinna küll sattuda ei tahaks, isegi päeval suure grupiga liikudes oli kuidagi kõhe ning vastutulevad narkuoimast vaevalt toimunud kujud ei äratanud just usadaldust. Aga kui see kvartal välja arvata, oli Porto muidu kena ja mõne aasta pärast veel kenamgi, kui kaevamistööd otsa saavad.
Seejärel suundusime aga teise linna - Vilanova da Gaiase. Selleks oli vaid vaja sild ületada. Seal sai külastatud üht portveini keldrit ning väljas veel viimast päikest võetud ja postkasti otsitud. Nimelt vajas viimane postkaart postitamist aga kust sa leiad postkasti? Ise väga ei muretsenud aga oli ka teisi kel sama mure, tema oli juba turismiinfost küsinud, kus postkast võiks olla ja saanud vastuseks ühe põiktänava kohe veinikeldri lähedal. Jooksujalu postkasti otsima - sest kes teab kui palju just aega on jäänud, niipea kui buss kohale jõuab, pidi olema ärasõit. Kui juba päris pikk maa läbitud ja kahtlus hinges, sai ühelt kohalikult küsitu - ja ta viipas veidi üle tee. Viimane spurt ja oh imet seal ta oligi, aga hoopis sinine kiirposti oma. Egas midagi, postkaart sisse, kui kohale ei jõua, pole midagi teha. Pärast bussiga ära sõites aga... postkast oli ka tegelikult sealsamas veinikeldri kõrvalmaja ees...
Siis ootas ees pikk tee Hispaaniasse, täpsemalt Valladolidi. Teepeal sai aimu metsatulekahjude tegelikust ulatusest - näiteks oli üks org täiesti lagedaks põlenud, seda vast vaevalt päev paar varem. Ja tulekoldeid oli tee ääres näha nii lähemal kui kaugemal. Kohe esmapilgul jäi linnast hea mulje - korrastatud uuselamurajoonid, palju rohelust ja roheline muru. Kui palju nad küll selle peale vett kulutavad, see selgus järgmine hommik kui kõik kastmissüsteemid hoolega töös olid (nii et osa tänavast ka ujutatud). Kell tiksus juba üheksandat õhtutundi kui hotelli jõudime. Pärast asjade ära panemist kohe sööma - kõht oli pika sõiduga ikka üsna tühjaks läinud - toit maitses hää ja vein oli korralik. Seejärel veel öine linnatuur. Valladolidis veetis 500 a. tagasi oma viimased elupäevad ja suri Kolumbus - unustatuna ja vaesuses...
* * *
Veel enne magama minekut sai telekat vaadatud, et aru saada, kuidas olukord võiks Madridi lennuväljal olla...
Seejärel suundusime aga teise linna - Vilanova da Gaiase. Selleks oli vaid vaja sild ületada. Seal sai külastatud üht portveini keldrit ning väljas veel viimast päikest võetud ja postkasti otsitud. Nimelt vajas viimane postkaart postitamist aga kust sa leiad postkasti? Ise väga ei muretsenud aga oli ka teisi kel sama mure, tema oli juba turismiinfost küsinud, kus postkast võiks olla ja saanud vastuseks ühe põiktänava kohe veinikeldri lähedal. Jooksujalu postkasti otsima - sest kes teab kui palju just aega on jäänud, niipea kui buss kohale jõuab, pidi olema ärasõit. Kui juba päris pikk maa läbitud ja kahtlus hinges, sai ühelt kohalikult küsitu - ja ta viipas veidi üle tee. Viimane spurt ja oh imet seal ta oligi, aga hoopis sinine kiirposti oma. Egas midagi, postkaart sisse, kui kohale ei jõua, pole midagi teha. Pärast bussiga ära sõites aga... postkast oli ka tegelikult sealsamas veinikeldri kõrvalmaja ees...
Siis ootas ees pikk tee Hispaaniasse, täpsemalt Valladolidi. Teepeal sai aimu metsatulekahjude tegelikust ulatusest - näiteks oli üks org täiesti lagedaks põlenud, seda vast vaevalt päev paar varem. Ja tulekoldeid oli tee ääres näha nii lähemal kui kaugemal. Kohe esmapilgul jäi linnast hea mulje - korrastatud uuselamurajoonid, palju rohelust ja roheline muru. Kui palju nad küll selle peale vett kulutavad, see selgus järgmine hommik kui kõik kastmissüsteemid hoolega töös olid (nii et osa tänavast ka ujutatud). Kell tiksus juba üheksandat õhtutundi kui hotelli jõudime. Pärast asjade ära panemist kohe sööma - kõht oli pika sõiduga ikka üsna tühjaks läinud - toit maitses hää ja vein oli korralik. Seejärel veel öine linnatuur. Valladolidis veetis 500 a. tagasi oma viimased elupäevad ja suri Kolumbus - unustatuna ja vaesuses...
* * *
Veel enne magama minekut sai telekat vaadatud, et aru saada, kuidas olukord võiks Madridi lennuväljal olla...
Comments