4. päev - jätk

Edasi viis tee läbi mägiste metsade Cabo da Rocale, Euroopa mandriosa läänepoolsemasse punkti. Kohale jõudes oli selge, et soojalt riietumine oli ülearune... Tuul oli mõnus soe tuul ja polnud pooltki nii tugev kui oleks võinud olla. Sai oma ihusilmaga ka ookean ära nähtud - ja lõputult merepilte klõpsitud. Vaade oli muidugi imeline kuigi vine tõttu just Ameerikat ei näinud.
Lissaboni tagasi jõudes käisime ära Belemi e petlemma kvartalis, kus asub Dos Jeronimose klooster (mida sai imetletud väljast) ja kirik, kus ka sees sai käidud. Kirik vaadatud jalutasin mööda tänavat edasi ja... peatus auto, et küsida teed. Kahju, et portugali keelest aru ei saanud, seega jäi saladuseks ka see, kas ma vastust oleks teadnudki. Mis tee küsimise fenomen see küll on, et alati mina - no ma ei usu küll, et portugallast meenutasin ja fotoaparaat rippus ka käe otsas. Pärast vaatasime veel Belemi torni, mis omal ajal oli kaugel keset jõge, nüüd aga napilt vees...
Õhtul seisis ees fado kontsert- sinna läksime trammiga, sõit oli omaette elamus, kuigi nii täistuubitud trammis küll mõnus sõita ei olnud... Seekord otsustasin siis söömisorgiale lõpu teha ja ainult veini ja suupistetega piirduda. Esimene viga oli kohavalik, üldiselt olid reisikaaslased toredad kui just need kaksikud välja arvata... Kust küll tulevad need inimesed, kes suud pidada ei oska ka siis kui lauldakse? Aga muusika oli hea, oleks seda rahus nautida ka saanud... ja vein ja juust ka maitses hästi...