jälle reisilt tagasi
Jälle kodus, vihmases Tartus (ma läksin ära vihmasajus ja jõudsin tagasi ka vihmasajus, nagu polekski rohkem kui nädal ära olnud)
Killukesi reisilt
* * *
Praha lennujaamas 5 tundi veeta polegi nii piinarikas, eriti kui kaasas hea juturaamat, kohvikusse muidugi ei raatsi minna seal - tassike kohvi maksab seal u 65 eeku.
* * *
Hotell Damaskuses oli nii uus, et triikrauda ega taldrikuid polnud hotell veel muretseda jõudnud. Voodilinad olid puhtad, aga väga kortsus ning hommikusööki tuli süüa salvrätiku pealt, sest taldrikuid ei antud. Tegelikult oli hotell korralik, fuajee oli muidugi eriti uhke ja sat-tv kanaleid oli nii palju, et ma ei jõudnud isegi järgi vaadata, mis kanalid on ja kui palju.
* * *
Raha kulutamine oli keeruline, sest esiteks ei saanud ma aru palju mul raha on. Sain Damascuse lennujaama rahavahetuses mingi hunniku paberraha (kus oli vääring arusaadavalt kirjas) ja lisaks münte, mille väärtus jäi esialgu salapäraseks, saamata vastu kviitungit. Jordaaniasse jõudes olid juba osa numbreid selgeks saanud, vähemalt sain aru kui palju mul raha on
Poes on ka lahe käia kui ei saa aru kui palju asi maksab, jõllitasin hinnasilte ja üritasin spikri abil numbreid kokku veerida. Mõnikord isegi õnnestus pihta saada. Aga mida teha poes, kus hinnad ja kaubad on seina peal nimekirjas? Saad numbrist aru, aga mis sest kasu, kui kauba nime lugeda ei mõista... Kirjaoskamatu elu on ikka raske küll. Või siis, kui hinnad on kirjas täiesti arusaadavalt ja kauba juures (mõistet "araabia numbrites" on hetkel kentsakas kasutada) aga pole kirjas, mitu grammi kaupa selle raha eest saab? Muidugi saab alati küsida ja üldiselt oskavad müüjad nii Süürias kui Jordaanias piisaval määral inglise keelt, aga see on ju tüütu iga asja hinda poes küsida, seega ongi lihtsam ostmata jätta kui väga vaja osta pole.
Aga vähemalt ei üritanud keegi petta, nagu nt Egiptuses kombeks on. Ma muidugi aeg-ajalt tegin pähe nägu, et ma saan aru, palju maksma pean või palju raha tagasi saan, pärast poest väljudes lugesin raha kokku ka...
* * *
Üldiselt ongi nii, et turistid rikuvad araabia maades kohalikud ära. Õnneks on Jordaanias ja eriti Süürias vähe turiste veel, aga Petra lähistel oli "rikkumise" märgid näha. Kui ma Ammanis kõhklesin, kas ikka minna üksi linna peale vett otsima, ega keegi tülitama ei hakka jms, siis hirm oli seal täitsa asjatu. Samas Petra lähedal Wadi Musas isegi mitmekesi käies leidus ikka kohalikke, kes tüütama kippusid.
* * *
Ka kõrbes võib vihma kätte jääda ja läbimärjaks saada, vee varumise asemel oleksin võinud vihmakeebi kaasa võtta, hea, et vihmakindel tuulepluus kaasas oli (ma saingi selle vihmakindlust proovida, selle pooletunnise saju pidas ilusti vastu)
* * *
Kõige raskem on ületada alateadlikke hirme, ehk minust kaljuronijat ei saa. Ma ei karda kõrgust, ja mägedes matkata/ronida mulle meeldib, aga õudusunenäod kusagil üleval lõksus olemisest (kuigi need on alati olnud seotud inimeste loodu e kusagil kõrgemal korrusel, katuseserval vms olemisega)ei lasknud mul ühe kalju otsa ronida. Õigemini, ma sain hakkama poolega, tagantjärgi rahulikult kaalutledes raskema osaga aga edasi ma siiski ei läinud - ma ju teadsin, et lõppeesmärgile e kahe kalju vahel olevale looduslikule kivisillale ma niikuinii ei julge astuda (jälle üks alateadlik hirm)
* * *
Ka liivas ronimiseks on kasulikke nippe, pärast kahte keerulist mägironimist tundus liivaluitele minek kerge aga samas võttis nii võhmale, kuni sain aru, et olin üle poole teest asjatult energiat raisanud. Astuda tuleb tuule poolt tekitatud vaalude madalamatesse kohtadesse, need on kõvemad ja jalg ei vaju nii palju tagasi - muidu algul küll oli, et samm edasi ja pool sammu tagasi.
* * *
Tänava ületamiseks on mõlemas riigis, nii Jordaanias kui ka Süüria vaja julgust, pealehakkamist ja kiirust, kõige kindlam variant on muidugi kohalikele sappa haakida, aga kell üheksa õhtul Ammanis (täpsemalt Lääne-Ammanis e linna rikkamas osas) sõitsid kõik kohalikud autodega, seega tuli kasutada täiega kolme esimest.
* * *
Alati võib hullemini minna st kui lennuk hilineb pool tundi, siis arvestades asjaolusid võib see isegi hästi olla. Tagasitulles ei pidanudki Prahas nii kaua ootama seetõttu, et lend Damaskusest Prahasse hilines kuna Prahas oli udu. See udu iseenesest oli põhjustanud eelmisel päeval kaose Praha lennujaamas, hulgim tühistatud lende, seetõttu lennuk ka hilines Damaskusesse jõudmisega.
* * *
Killukesi reisilt
* * *
Praha lennujaamas 5 tundi veeta polegi nii piinarikas, eriti kui kaasas hea juturaamat, kohvikusse muidugi ei raatsi minna seal - tassike kohvi maksab seal u 65 eeku.
* * *
Hotell Damaskuses oli nii uus, et triikrauda ega taldrikuid polnud hotell veel muretseda jõudnud. Voodilinad olid puhtad, aga väga kortsus ning hommikusööki tuli süüa salvrätiku pealt, sest taldrikuid ei antud. Tegelikult oli hotell korralik, fuajee oli muidugi eriti uhke ja sat-tv kanaleid oli nii palju, et ma ei jõudnud isegi järgi vaadata, mis kanalid on ja kui palju.
* * *
Raha kulutamine oli keeruline, sest esiteks ei saanud ma aru palju mul raha on. Sain Damascuse lennujaama rahavahetuses mingi hunniku paberraha (kus oli vääring arusaadavalt kirjas) ja lisaks münte, mille väärtus jäi esialgu salapäraseks, saamata vastu kviitungit. Jordaaniasse jõudes olid juba osa numbreid selgeks saanud, vähemalt sain aru kui palju mul raha on
Poes on ka lahe käia kui ei saa aru kui palju asi maksab, jõllitasin hinnasilte ja üritasin spikri abil numbreid kokku veerida. Mõnikord isegi õnnestus pihta saada. Aga mida teha poes, kus hinnad ja kaubad on seina peal nimekirjas? Saad numbrist aru, aga mis sest kasu, kui kauba nime lugeda ei mõista... Kirjaoskamatu elu on ikka raske küll. Või siis, kui hinnad on kirjas täiesti arusaadavalt ja kauba juures (mõistet "araabia numbrites" on hetkel kentsakas kasutada) aga pole kirjas, mitu grammi kaupa selle raha eest saab? Muidugi saab alati küsida ja üldiselt oskavad müüjad nii Süürias kui Jordaanias piisaval määral inglise keelt, aga see on ju tüütu iga asja hinda poes küsida, seega ongi lihtsam ostmata jätta kui väga vaja osta pole.
Aga vähemalt ei üritanud keegi petta, nagu nt Egiptuses kombeks on. Ma muidugi aeg-ajalt tegin pähe nägu, et ma saan aru, palju maksma pean või palju raha tagasi saan, pärast poest väljudes lugesin raha kokku ka...
* * *
Üldiselt ongi nii, et turistid rikuvad araabia maades kohalikud ära. Õnneks on Jordaanias ja eriti Süürias vähe turiste veel, aga Petra lähistel oli "rikkumise" märgid näha. Kui ma Ammanis kõhklesin, kas ikka minna üksi linna peale vett otsima, ega keegi tülitama ei hakka jms, siis hirm oli seal täitsa asjatu. Samas Petra lähedal Wadi Musas isegi mitmekesi käies leidus ikka kohalikke, kes tüütama kippusid.
* * *
Ka kõrbes võib vihma kätte jääda ja läbimärjaks saada, vee varumise asemel oleksin võinud vihmakeebi kaasa võtta, hea, et vihmakindel tuulepluus kaasas oli (ma saingi selle vihmakindlust proovida, selle pooletunnise saju pidas ilusti vastu)
* * *
Kõige raskem on ületada alateadlikke hirme, ehk minust kaljuronijat ei saa. Ma ei karda kõrgust, ja mägedes matkata/ronida mulle meeldib, aga õudusunenäod kusagil üleval lõksus olemisest (kuigi need on alati olnud seotud inimeste loodu e kusagil kõrgemal korrusel, katuseserval vms olemisega)ei lasknud mul ühe kalju otsa ronida. Õigemini, ma sain hakkama poolega, tagantjärgi rahulikult kaalutledes raskema osaga aga edasi ma siiski ei läinud - ma ju teadsin, et lõppeesmärgile e kahe kalju vahel olevale looduslikule kivisillale ma niikuinii ei julge astuda (jälle üks alateadlik hirm)
* * *
Ka liivas ronimiseks on kasulikke nippe, pärast kahte keerulist mägironimist tundus liivaluitele minek kerge aga samas võttis nii võhmale, kuni sain aru, et olin üle poole teest asjatult energiat raisanud. Astuda tuleb tuule poolt tekitatud vaalude madalamatesse kohtadesse, need on kõvemad ja jalg ei vaju nii palju tagasi - muidu algul küll oli, et samm edasi ja pool sammu tagasi.
* * *
Tänava ületamiseks on mõlemas riigis, nii Jordaanias kui ka Süüria vaja julgust, pealehakkamist ja kiirust, kõige kindlam variant on muidugi kohalikele sappa haakida, aga kell üheksa õhtul Ammanis (täpsemalt Lääne-Ammanis e linna rikkamas osas) sõitsid kõik kohalikud autodega, seega tuli kasutada täiega kolme esimest.
* * *
Alati võib hullemini minna st kui lennuk hilineb pool tundi, siis arvestades asjaolusid võib see isegi hästi olla. Tagasitulles ei pidanudki Prahas nii kaua ootama seetõttu, et lend Damaskusest Prahasse hilines kuna Prahas oli udu. See udu iseenesest oli põhjustanud eelmisel päeval kaose Praha lennujaamas, hulgim tühistatud lende, seetõttu lennuk ka hilines Damaskusesse jõudmisega.
* * *
Comments