käidud kohtade valu ja võlu

Täitsa hea, et järgmine kord reisin sinna, kus varem käinud - täiesti uued emotsioonid, midagi mis on uus ja huvitav... No tegelt, Praha lennujaamas ma juba olen käinud, neli korda lausa. Saan meenutada-nostalgitseda tundide viisi seal (ma isegi ei tea, missuguse ajaviitmisviisi ma välja mõtlen, tõenäoliselt reisilt tulles võite küsida infot lennujaama taxfree poodides müüdavad- kahjuks minu viletsa mälu pärast hindu pole mõtet küsida, aga teoreetiliselt peaks 5 tunniga päris põhjaliku ülevaate saama).
Aga miks hea minna kuhugi, kus käinud pole? Vaat kui minna kohta, kus oled varem käinud, siis võivad tunded mõistust kontrollima hakata, eriti kui see eelmine kõik mitte just kõige libedamalt ei läinud... Algul ei saanud ma mitte pihta, miks ma nii kohutavalt närvis olin EA pooletunnise hilinemise ja bussi oodatust kauema sõidu pärast, viimase Veneetsiasse suunduva rongini oli aega küll ja küll. Selline alateadlik hirm... Ja siis, kui ma Milano Centrale raudteejaama sisenesin, jah siis tuli mulle meelde kuidas ja mis asjaoludel ma sinna eelmine kord sattusin- nagu flashback. Kogu oma kehaga tundsin - mulle ei meeldi siin, ma tahan siit ära, kohe ja kiiresti... Ehitusest valitsev segadus ja õhtune tipptund süvendasid seda veelgi. Ja samas, kümmekond minutit varem meenus mulle hoopis see, kuidas ma esimest korda Milanosse jõudsin- meeldiv võbin käis läbi... Raske on niimoodi äärmusest äärmusesse tunnetega minna...