tahan trampida jalgadega vastu maad ja karjuda "ma ei taha"

Kolm tööpäeva võtsid nii läbi, nagu poleksi puhanud... Õigemini küll kaks esimest päeva oli reisiväsimus niisugune, et uni kippus peale ja kõike sai masinlikult tehtud. Ja kolmandaks päevaks jõudis muidugi pärale, et puhkus tähendab kuhjunud tööhunnikuid pärast puhkust - oli tahtmine kõik sinnapaika jätta ja mitte midagi teha, selline masendunud lootusetuse tunne. Ja muidugi sajavad siis kaela ootamatud ülesanded, millega pole arvestanud ning mis ajagraafikusse ei mahu- siis tuleb hambad ristis teha ületunde kuigi tahtmine on karjuda "ma ei taha". Miks mina pean tegema teiste tegemata tööd? Ma ootasin nädalavahetust, et saaks magada ja nüüd ei saa magada, sest mõtlen järgmise töönädala peale... lisakohustused tööl ja samas töövälised kurvad asjatoimetused, mis ei lase mul ületunde teha (ja segavad keskendumist ka, see stress veel kõigele lisaks)... tahaks põgeneda kuhugi kaugele ja mitte millegi peale mõelda...