jätk reisikirjale

Teisipäeval sai siis otsustatud jälle lähiümbrust vaadata - seekord oli sihiks Castelmola. Bussiga jälle joppas, ootama ei pidanud. Buss tuli rahvast puupüsti täis, aga Castelmolas ei saanud pihta kus kõik inimesed kadusid - muidugi, üksikuid kohtas tänavatel ringi liikumas aga enamus aega sai liikuda inimtühjadel tänavatel kohates vaid kohalikke. Tegelikult jäigi see mulle müstikaks, Castelmola on tegelikult pisike. Aga kindlasti tasub külastamist, kui majade vahel käimine ära tüütab saab ilusaid vaateid ümbrusele nautida. Allaminekuks oligi plaan leida Taormina turisminfost saadud kaardil olev jalgrada Taorminasse. Päris seda rada ei leidnud, aga teise, mis oli isegi otsem. Vahepeal oli küll veidi hirm, et mis siis kui lõppeb kellegi õues tee- ühtegi juhatavat silti ülal ei olnud. Aga miks hirmutas? Siis oleks ju tulnud üles tagasi ronida, ei olnud erilist tahtmist ülemäge liikuda. Jõudsin alla Taorminasse, õigemini algul küll kindluse juurde (see koht, kus taipasin, kui vähe mul mõni päev tagasi puudu oli jäänud)...

Järgmine päev võtsin ette jälle pikema sõidu, kõige pikema. Seepärast ei olnud hommikul aega molutada ja sõitsin kõige varasema bussiga Cataniasse. Sealt juba edasi Ragusasse. Ragusas on busside peatuskoht vanalinnast paari kilomeetri kaugusel, tegelikult on seal samas ka linnaliinibusside peatus, tõenäoliselt saab nendega ka kohale. St kindlasti saab, aga mina ei kasutanud. Aga kohe kohale jõudes oli tunne, et mulle siin meeldib. Ja mida edasi, seda rohkem meeldima hakkas. Ragusa vanalinn jaguneb kaheks Ragusa Supraks (või superiore, nagu ütleb teine raamat) ja Ragusa Ilbaks, esimene rajati pärast 1693 maavärinat- iseloomulikuks on korrapärane tänavatevõrk- sirged tänavad, mis lõikuvad teiste niisama sirgete tänavatega, teine taastati oma keskaegsel kujul lisades muidugi mõjutusi barokist. Päris pikka aega oli tegemist kahe eraldiseisva linnaga ja alles 1926 liideti nad üheks. Kõigepealt jõudsingi Ragusa Suprasse, kiikasin sisse katedraali (Cattedrale San Giovanni) ja vaatasin väljast teisi kirikuid (neid ikka jagus). Ja edasi Ragusa Ilbasse... No muidugi nii lihtsalt ei saa, enne tuli mööda treppe alla minna. Ühe raamatu järgi on astmeid 333, aga tegelikult saab eri teid pidi minna. Jälle hetk, mil tunnen midagi, mida ei saa sõnadesse panna- tunda end koduselt kohas kuhu satud esimest korda ning kust oled vaid läbi minemas... Astud ja aeg peatub hetkeks. Esimene etapp e trepid läbitud, jõuab Chiesa del Purgatio juurde. Seal kõrval asus ka infopunkt kust sai kaart küsitud ja saadud tasuta linnaekskursioon kaardil - kuidas edasi minna ning mis paremal-vasakul vaadata on. Edasi saigi liigutud vastavalt juhistele, kuigi egas jutust suurt midagi meelde mul ei jäänud..

Ja jõutud Piazza Duomole (kõrvaloleval pildil) . Kirikusse ei pääsenud aga väljak oli kena. Väikse kallaku peal (Ragusa kohta väikse), pikliku kujuga ja palmipuude ning kohvikutega. Ja hea jäätis oli ka... Edasi sai liigutud Giardino Ilbeo poole. Giardino Ilbeo on omamoodi park, mis rajati 19 sajandil Ilba idaserva kirikute ümber. Kirikuid on seal päris mitu. Pargist avaneb ka kena vaade ümbrusele...

Ragusas mitu tundi ringi jalutatud, otsustasin varem väljamõeldud plaani teostada ja ka Notosse sõita. Esiteks tuli muidugi bussijaama saada, kuna linnaliini buss just nina eest minema sõitis (tegelikult ma tahtsin veel hetke ringi vaadata) siis ei hakanud järgmist ootama ja läksin jala. Jah, trepist üles tuli nüüd minna...

Bussi oodates sain ka laheda keelekogemuse, senini polnud arusaamisega probleeme olnud. Tuli ette buss, mille sildile oli kirjutatud "Noto" (ja veel mingid kohanimed), läksin küsima kas see sõidab ikka sinna- küsin bussijuhilt ja saan vastuse kohalikus dialektis nii, et mul ei õnnestu midagi aru saada, küsin uuesti, ja siis saan vastuse veidi aeglasemalt ja arusaadavamalt, et see buss läheb mööda külavaheteid ja kohe peaks teise firma buss tuleb, mis kiiremini sõidab. Buss tuligi :-) Aga tagantjärgi on küsimus, kust ja kui kaua see esimene buss sõitis sest otse ei läinud mitte seegi ja aega kulus ka omajagu. Aga selle eest milline bussieksursioon ja milline tee. Kõigepealt Ragusast Modicasse mägede vahel, siis edasi Marina di Modicasse ja Pozzallosse - maastik juba teistsugune. Siis Ispicasse ja lõpuks läbi Rosolini Notosse. Väga huvitav ja vaheldusrikas tee, kahjuks linnadest muidugi erilist pilti ei saanud. Modicast vist kõige rohkem. Aga see sõit võttis omajagu aega, nii oligi mul vähem kui tund Noto jaoks. Tegelikult jõuab peamise ära näha, aga niisama nautimise ajast jäi puudu, mina ja barokk ;)

***

jätkub..