destination: nowhere
See pole miski uudis, et talv mulle ei meeldi - olgu seda või ärgu olgu... Hetkel on tahtmine põrutada kuhugi, kus on soe ja päike... Aga ei saa, isegi mitte unenägudes. Näha unes õudus-krimkat ei ole just ka lõbus.
Toidust
Lapsepõlve lohutustoit: Ma arvan, et mingi vanuseni ei eksisteerinudki sellist asja kui lohutustoit. Ses suhtes, et lemmiktoidud olid, aga mitte lohutuseks. Söömine oli viimane asi, mis meelde tuli. Või siis oleks tahtnud selliseid asju, mida vabalt kätte ei saanud (nagu ilma seemneteta rosinad) või olid väga hooajalised nagu maasikad ja viinamarjad. Hiljem noorukina oli lohutustoit šokolaad. Mida enam ei taha: Ei teagi, enamasti need asjad, mis lapsena lemmikud olid, maitsevad siia maani. Ainsad asjad, mis mulle kunagi maitsesid aga enam mitte, on maapähklid ja arooniad, aga mõlema "enam ei taha" jääb lapsepõlve, sõin liiga palju ja isu sai täis. Kartuleid söön harva, aga samas kartulid olid lihtsalt selline praktiline söögikraam, mitte suur lemmik. Üldiselt enamus asju olen toidulaualt vähendanud pigem muudel põhjustel nagu kehakaalule mõjuvatena, nagu nutella või pastatooted, esimest ei ole aastaid koju ostnud, pastat ikka aeg-ajalt teen aga mitte iganädalase söögi...
Comments