Kui pea ei võta, võtavad jalad...

Mis teha kui pea ei võta - noh jalad aitavad... Kõigepealt suutsin hommikul unustada perearsti õe käest küsida, mis kellani on polikliiniku registratuur lahti. Päeval oli asja välja, sai haak sisse tehtud ja vaadatud - kella 18ni. Oi kui tore, saab veel pärast tööd retseptide järgi lipata. Ja mis te arvate, et ma pärast tööd seda veel mäletasin? Kaugeltki mitte, retseptid meenusid alles siis kui bussis olin ja buss just peatusest välja sõitis. Pilk kellale ütles, et kui järgmises peatuses maha lähen siis jõuan veel tagasi minna. Mida ma siis lörtsisajus ka tegin - no esmaspäevaks oleksin retseptide olemasolu/vajaduse nende järgi minna üleüldse unustanud. Tulemuseks olid märjad jalad (kus ***** kohas müüakse normaalseid saapaid, mis ei maksaks hingehinda ja oleks sealjuures välimuselt kenad ja soovitavalt veidi pikema säärega - ma tean, see on mission impossible) ja valutavad sääred (see võib muidugi eilsest stepperi kasutamisest ka olla).