pildikesi Venemaalt

Nädalavahetus sai siis Venemaal mööda saadetud - väikseid muljekilde ja pildikesi.

* * *

Kollased ikarused on ikka veel au sees - sõitmas nägi neid igas linnas, Petseris moodustasid need aga valdava enamuse. Ikka sõidavad veel, täpselt samuti ukselõõtsades augud nagu 15 aastat tagasi Tallinnas. Oleks aega rohkem , oleks võinud ka mõne nostalgilise bussisõidu ette võtta.

Huvitav, kas selle telefoniga helistada ka oleks saanud või oli see lihtsalt jäänuk minevikust? Aga igatähes kõrvakujuline telefoniputka on küll vaimukas idee.

Muideks mitte kaugel sellest telefonist asus Lenini väljak, kus Lenini kuju oli täies au sees nagu mujalgi Venemaal. Minu jaoks, kes niikuinii ei monumente ega ka väljakute-tänavate nimesid oluliseks ei pea, pole sel miskit tähendust, aga lihtsalt tähelepanek selline. Muideks kui paljud kardavad Venemaale minna siis päris ilma päevapoliitikata ei saanud meiegi, aga hirmu küll need karjuvad nolgid tekitada ei suutnud - eemaldudes solvanguid hüüdes tundusid nemad pigem midagi kartvat, pigem pahameelt - noh, mina tulen Venemaale ja mulle meeldib (see juhtus Novgorodis ja see linn mulle tõesti meeldib) ja siis mind veel sõimatakse.

Sellel Novgorodi tänaval käies tuli dekadentsi tunne - tühi õhtune tänav, kulunud stalinistlikud majad, õunapuud tänava ääres alleena ja niiske sooõhk põski paitamas... taamal ikka paistmas kirik... ja teinegi sealsamas.

Laupäeviti on pruutpaare ohtralt liikumas, vähemalt nii oli see Novgorodis - kes kusagil poseerimas pildi jaoks, kes pulmaseltskonnaga jalutamas, kes tähtsat sündmust restoranis tähistamas. Viimase tõttu jäi ära nostalgiline lõunasöök kohas kus aastaid tagasi sai söödud, ukse vahelt sai vähemalt alumine korrus ära vaadatud - oli sama koht küll...

Kes jätnud kimbukese Tuhandeaastase Venemaa momumendi piirdeaiale. Muideks just monumendi juures õnnestus kohata teist Eesti gruppi - nii oligi Eesti monumendi nii hõivanud, et pulmaseltskond ligi ei pääsenud :)

Kirikuid-kloostreid sai nähtud omajagu, pildil on Jurjevi klooster.

Novgorodis õhtul jalutades tekkis tunne, et nii võibki jääda käima ühe kiriku juurest järgmise ja järgmise ja järgmise juurde- nägemisulatuses ikka mingid kuplid paistsid. Kui paljudes sai käidud ammugi kui palju neid nähtud sai kes seda mäletab, ei neid jõudnud lugeda.

Aga muidu kirikuid korrastatakse jõudu mõõda, neid nii arvukalt, et kõiki ei jõua aga näha on, et asjad liiguvad. Eks Novgorod peab valmistuma ka kahe aasta pärast toimuvateks rahvusvahelisteks hansapäevadeks. Valupunktiks muidugi jäävad katkised teed sest tee Pihkvast sinna oli sama vilets kui 20 aastat tagasi, muidu ka samasugune (vaid puud olid vahepeal veidi kasvanud, ega needki soises maastikus palju kasva).