Isiklikust ruumist

Täna mõistsin taaskord, et psühholoogid ei räägi asjata nn inimese isiklikust ruumist enda ümber. Kui lähedale võib võõras tulla, ilma et inimene tunneks end häirituna ja kui lähedale enam mitte. Lausa naljakas oli ennast jälgida, kui mõni klient laua taga liiga lähedale tuli, kohe vupsti tõmbusin kaugemale. No ma ei saa aru kuhu nad küll ronisid - mul küll ei tule pähe end kusagil teenindusasutuses (nt pangas) küünarnukkidega lauale nõjatada, kuigi iseenesest meeldib mulle see väga nt kodus. Veel vähem tuleks mulle pähe upitada kael pikaks laua kohale, et arvutisse kiigata - see oli küll kõikse tipsem, lausa sõnatuks võttis ja sundis hiljem ekraani nii kohendama, et mõni teine jobu sama ei üritaks (peaks vist ka screensaveri peale panema 1 min ajaga, tüütuks muutub, aga vähemalt pole peale musta ekraani miskit näha; õnneks on küll desktopi ikoonike ka alamenüüs, mida koheselt saab klõpsata). Muideks, see tänane tegi ka seda täitsa ilmaasjata, seda asja mul lahti veel polnudki, mida tema vaadata tahtis. Oh, peaks ise ka kusagil üritama teenindaja arvutisse piiluda, täitsa lõbus oleks vast - näha vastaspoole reaktsiooni nt.

* * *
Aga muidu on uus kontor lahe, muud isikliku ruumi on ikka märksa rohkem - ei ole enam seda pead - jalad koos olemist. Ja pealekäimine annab tulemust, loodame homme õnnestub ka endale hää printer kaubelda ;)