zu reich

Liiga rikas!
Poliitiline aktivism Zürichi noorteliikumiste seas 1970 ndatel kulmineerus tänavarahutustega 1980-81.a. ning linna autonoomse noortekeskuse sulgemisega politsei poolt. Vastandkultuur kogunes kahe linna ebaseaduslikult kasutusse võetud hoone ümber, nende teod on läinud linna kollektiivsesse mällu. Esimene tuntud kui Wohlgroth võttis üle tühja ärihoone raudtee lähedal Zollstrassel, nad püstitasid kohe suure plakati hoone katusele imiteerides SBB jaama silti – seal oli kirjas mitte Zürich vaid Zu reich (liiga Rikas). See tagas neile kohe kuulsuse – poolehoidvad itsitused segunesid raevuga. Wohlgrothist sai jõudsalt kasvav kunsti, muusika ja alternatiivkultuuri keskus, koha populaarsus oli selline, et pärast mõnda aastat kemplemist rendi kaotuse pärast, tuli hoonet omava firma juht isiklikult kohta vaatama pakkudes kollektiivile teist vähem piinlikustekitavalt varjatumat hoonet. Pole vist vaja öeldagi, et tema pakkumisest keelduti ning varsti pärast seda 1993.a. oktoobris tõstis politsei nad pisargaasi ja veekahurite abil hoonest välja. Tõenäoliselt suurim Wolhgrothi pärand, nende kuulsa Zu reichi sildi kõrval, oli et ümbruskond on muutunud linna uue subkultuuri keskuseks.

(tõlge ee ma ei mäeta raamatu nime, mingi Sveitsi tutvustav raamat igatähes)

See on kõik, mida ma sellest Zu Reichist tean, üritasin korra netist ka midagi juurde leida, aga sel hetkel ei leidnud. Nii vähese põhjal ei saa ma nende tegevusele mingit infot anda, aga see zu reich on küll tabav Zürichi kohta, sellest samast raamatust "Pärast Teist Maailmasõda muutusid Zürichi valuutaspekulandid nii mõjuvõimsaks ja salatsevateks, et see ärritas Briti ministreid, hakkasid keset 1964.a. naelsterlingu kriisi rääkima neist kui gnoomidest sebimas privaatpanganduse koridorides ja võlvkambrites manipuleerimas ülejäänud maailmaga ja alati oma kulda üle lugemas."

Minule seondub Zürich hoopis hullumeelsete ideedega, kui mul Sveitsi reisi lõpul, väsinuna kõigist probleemidest ning teadmisega, et tagasiteel Saksamaal ootab külm ja vihmane ilm, tuli tahtmine kohe Sitsiiliasse põrutada (sellest ma olen juba blogis kirjutanud)

Leppimisega - jah just sel päeval avati Ateena olümpiamängud, muidugi ma olin selle teadmisega juba varem leppinud, aga hetkel, kui Ateena valiti olümpialinnaks olin ma trotsi täis tehtud ebaõigluse pärast ning ei saanud mitte aru, miks peab ühe ebaõigluse nimel korda saatma teist (jah, Ateena konkureeris Roomaga). Aga sel hetkel jõudis see mulle pärale, et ma ei kanna viha ning järgmisel päeval ostsin kohe teemakohase särgi ka.

Ja muhuga peas, ei ma ei pidanuid lahinguid kusagil tänaval. Lihtsalt nägin sellist und, mis kogu oma olekus oli niivõrd reaalne, et kargasin voodist püsti telefoni järele ning lõin pea vastu seina.

* * *

Juuresoleva pildi kohta - see udune pilt on tehtud ühes bussipeatusest, kus ootajatel vist ikka liiga igavaks läks - no mis sa teed, need bussid liiguvad tõesti harva :) Muidugi, kaugel sellest, et ma nüüd veel neid õigustama hakkaksin, kes selliseid tempe teevad.