Selle piraadilaevaga jäi sõitmata, seega on põhjus tagasi minna Põhja-Aafrikasse. Kuigi piraadilugu iseenesest on seotud hoopis Alzeeriaga- minu kunagine üks lemmikraamatutest oli "Korsaaride hulka kadunud" , mis ühtpidi rääkis Itaaliast ja Genova kaupmeestest ja teisest otsast just sellest osast Aafrikast, mitte küll Tuneesiast (aga samahästi oleks võinud), aga Alzeeriat ma vähemalt nägin. Nagu ka fotosüüdistus teisel pildil näitab, kuigi iseenesest oli seal mägeses raske taibata, kus see piir täpselt jookseb.
Igatähes mäed teiselpool orgu pidid juba Alzeeria omad olema. Ei, peaks vist ikka Genovas korralikult ära käima, siiani ainult läbisõita õnnestunud, Alzeeriasse nüüd vaevalt satub - ja väga ei kipu ka. Küll on ikka sellistel aladel muidugi lihtne piirikontrolli teostada - see pildi peale sattunud ala oli pigem erandlik, muidu ikka selline lage kõrbeala oli, kus kasvavad rohututid ei ületanud 50 cm. Võib-olla seepärast polnudki mingeid olulisi piiritõkkeid näha ning täpset naabermaa asukohta võis vaid ette kujutada. Aga üldiselt oli tegemist programmivälise dziibisõiduga- seega see reisipäev algas kell kuus hommikul ja lõppes... millalgi öösel kõrbes... kohaliku giidiga vesteldes. Nüüd järele mõeldes ei imesta mind sugugi, et pärast sellist väsitavat päeva polnud võimeline ühtki sõna araabia keelest omandama, kuigi järgmine hommik oli küll tunne kui viimasel lollil - mitte poolt sõnagi ei mäletanud. OK, järele suutsin öelda ja vähesel määral prantsuskeeles ning veidi rohkemal itaalia keeles rääkima olin siiski veel suuteline, kuigi esmapilgul pidasin prantslaste kohalikku giidi hoopis prantslaseks (noh, mis pimedas vahet on - ja ega prantsusmaal neist sealtkandist inimestest puudust pole - tegelikult muidusgi seepärast, et ta muudkui prantslastega suhtles). Jutt oli tal huvitav, selline filosoofiline - et kuidas kõik inimesed hoolimata rassist või päritolust on ühesugused, eriti kõrbes lugematud tähti vaadeldes :) Jah, lõppudelõpuks oleme me kõik ühesugused ja tähed säravad meile kõigile - kuigi kõrbes on tähti näha rohkemgi veel kui kusagil Eesti maapiirkonnas.
Selle piraadilaevaga jäi sõitmata, seega on põhjus tagasi minna Põhja-Aafrikasse. Kuigi piraadilugu iseenesest on seotud hoopis Alzeeriaga- minu kunagine üks lemmikraamatutest oli "Korsaaride hulka kadunud" , mis ühtpidi rääkis Itaaliast ja Genova kaupmeestest ja teisest otsast just sellest osast Aafrikast, mitte küll Tuneesiast (aga samahästi oleks võinud), aga Alzeeriat ma vähemalt nägin. Nagu ka fotosüüdistus teisel pildil näitab, kuigi iseenesest oli seal mägeses raske taibata, kus see piir täpselt jookseb. 
Igatähes mäed teiselpool orgu pidid juba Alzeeria omad olema. Ei, peaks vist ikka Genovas korralikult ära käima, siiani ainult läbisõita õnnestunud, Alzeeriasse nüüd vaevalt satub - ja väga ei kipu ka. Küll on ikka sellistel aladel muidugi lihtne piirikontrolli teostada - see pildi peale sattunud ala oli pigem erandlik, muidu ikka selline lage kõrbeala oli, kus kasvavad rohututid ei ületanud 50 cm. Võib-olla seepärast polnudki mingeid olulisi piiritõkkeid näha ning täpset naabermaa asukohta võis vaid ette kujutada. Aga üldiselt oli tegemist programmivälise dziibisõiduga- seega see reisipäev algas kell kuus hommikul ja lõppes... millalgi öösel kõrbes... kohaliku giidiga vesteldes. Nüüd järele mõeldes ei imesta mind sugugi, et pärast sellist väsitavat päeva polnud võimeline ühtki sõna araabia keelest omandama, kuigi järgmine hommik oli küll tunne kui viimasel lollil - mitte poolt sõnagi ei mäletanud. OK, järele suutsin öelda ja vähesel määral prantsuskeeles ning veidi rohkemal itaalia keeles rääkima olin siiski veel suuteline, kuigi esmapilgul pidasin prantslaste kohalikku giidi hoopis prantslaseks (noh, mis pimedas vahet on - ja ega prantsusmaal neist sealtkandist inimestest puudust pole - tegelikult muidusgi seepärast, et ta muudkui prantslastega suhtles). Jutt oli tal huvitav, selline filosoofiline - et kuidas kõik inimesed hoolimata rassist või päritolust on ühesugused, eriti kõrbes lugematud tähti vaadeldes :) Jah, lõppudelõpuks oleme me kõik ühesugused ja tähed säravad meile kõigile - kuigi kõrbes on tähti näha rohkemgi veel kui kusagil Eesti maapiirkonnas.
Comments