iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

Eelmises postituses sai mainitud jooksutosse ja riideid, vaid mõni päev hiljem tegingi esimese jooksuringi väljas. Nüüd 2 kuud ja veidi üle 200 km hiljem võin öelda - ma jooksen. Kunagi aastaid tagasi ülikooli ajal sai ka varustus ostetud ja siis vist paar-kolm korda käidud jooksmas, aga küll oli külm ja siis ei olnud võhma ja kus ma üldse jooksen...ühesõnaga üsna kiirelt see tookord pooleli jäi. Seekord on kõik teisiti, füüsiline vorm oli juba alustades üsna hea - 4 ja pool aastat spordiklubi, eriti spinningut, oli oma töö teinud. Ei ole miskit probleemi 10+ km järjest joosta ilma oluliselt väsimata, väga palju rohkem pole katsetanud. Mis on raske - pulss kipub liiga üles minema,  ses suhtes vähemalt minu jaoks on jooksmine kõige intensiivsem trenn - mitte ühegi rühmatrenniga ei saa pulssi nii üles kui joostes. Kuigi nüüd olen paar korda tiguaeglaselt joostes (aga kogu aeg joostes) ka madalama pulsiga jooksnud. Algul oli raske - tahaks ikka natukenegi normaalse tempoga edasi jõuda...

...aga ma nägin täna selle numbri kaalul ära :)* Sama sportlikult jätkamiseks ostsin uued jooksutossud ja -püksid ka, nüüd vaid oodata mõnusat jooksuilma. Nüüd veel veidi kõhulihaseid vaja teha, et rannavorm ikka ideaalne oleks. * rõõm on eriti suur, sest eile polnud just söögi kohalt kõige ideaalsem päev st õhtu.  

Ehk aastaks 2015 saledaks - tundub, et õnnestub plaani ennetada ning eesmärk saavutada juba selleks suveks :) Igal juhul olen rahul, isegi kui peaks osutuma, et viimased 300 grammi ei kao nii lihtsalt ning siledat kōhtu pole mulle looduse poolt ette nähtud. Palju asju olen õppinud - sööma läbimõeldult ja tervislikult, tunnetama oma keha, tahtekindlust kiusatustele vastu seista... ja muidugi äärmist kannatlikkust - ma võin vabalt püstitada kaalus püsimise rekordeid, kuude viisi ei ole mingi probleem nii, et kaal kõigub maks pool kilo. Ja sporti teha on mōnus, see tõesti annab energiat ja jõudu.

Kuna projekt pooleteise kuuga poolteist kilo failis täiega, siis alates homsest on käsil projekt kuuga kaks kilo.

Jah, ma käisin nädal tagasi juuksuris ja isegi väljakasvanud kartulikoort ei paista. Aga siiski ei peaks müüjad mind nii blondiiniks pidama. Läksin poodi, valisin sobiva vidina välja (micro usb kaabli)  ja kassasse maksma... ja siis müüja ütleb- see on micro usb juhe. Jaaa, ma tean seda ja just nimelt seda mul vaja on. . Kahjuks tööpäev oli väsitav ja pärast tööpäeva lõppu ei tulnud vaimukaid vastused pähe. Näiteks - oih, ma arvasin, et see on scart-kaabel või jah, aga seal riiulis oli veel üks, mis maksis 1 euro enam, mis neil vahet on ja järsku peaksin ikka kallima ostma, on vingem või hoopiski karbi peal on ka kirjas ja lugema õppisin päris palju aastaid tagasi.

Ei läinud aastatki, kui kõik soovitud asjad olemas on :) http://iganesmida.blogspot.com/2012/02/tehnikast-ja-otsustamatusest.html kõige uuem siis uus mobla, see sunnitud ost, sest vana pistis pilli kotti.

tundub, et telefon hakkab otsasid andma, täna igatähes oli kõnet vastu võttes vaikus... Aga ma ei enam ei tea, millist telefoni osta - seda telefoni, mida tahtsin, ei tulnudki Eestisse müüki :D