Asjadest ja klantsajakirjakodust

Inspiratsioon http://indigoaalane.blogspot.com/2023/03/pragmaatik.html#comment-form blogipostitusest.

Kõige alguseks täpsustuseks - käesolev postitus ei anna hinnangut Indigoaalase asjade hulgale, mööblile ega muule. 

Minu lemmikud on igasugu remondi /sisustuse / kodukujunduse saated ja ajakirjad. Sellest konkreetsest saatest ehk kodud müügiks olen näinud enne/pärast pilte. Kuna tegemist on üürikodude üürieelse ülesvuntsimisega, siis asju neis ei olegi ja paigutamine on ka üürniku mure. Sellest ilusad ja puhtad ja asjavabad elamised. Minu eelmine kodu oli ka täitsa kena müügipiltidel, kui asjad olid ära viidud/varju tõstetud. Tihti peale tunduvad mulle ka kõik need kujundatud kodud, oot kuhu asjad pannakse? Kui ühtegi riidekappi ei ole ning muid panipaiku ka napib. 

Nii tore on mõelda, et oh mul võiks ka nii olla või siis kurvastada, et mul nii ägedat kodu ei ole, aga ma ka pragmaatilist  ja praktilist tüüpi. Kas peaks korras voodi välja vahetama, et fäänsi päitsega voodi osta kui voodi ise muidu täitsa funktsioneeriv, lihtsalt mitte nii stiilne? Köögimööbel on vana ja veidi kulunud ning selle nõmeda õhupuhasti toru tahaks ammu kuhugi kappi peita, aga uus mööbel on kallis. Laelampidest ei räägigi, kuniks lambid põlevad, käravad kah, kuigi muidugi tahaks ilusamaid ja ka paremini valgustatavaid. Mõni stiilne sisekujundaja võiks ka olla, sest ise ei oska asju kokku valida. Jube lihtne on vaadata piltidelt oi kui ilus ja siis ise asju kokku ostes leida, ah ei ole ikka see päris. 

Asjadega ja nende äramahtumisega tuleb meelde alati see vana lugu. Inimene elab ühetoalises korteris - algul asjad mahuvad ära, aga siis juba suuremat korterit vaja. Ostab kahetoalise, sama lugu - algul mahuvad, pärast läheb kitsaks. Kui maja ostmiseni jõuab, ei mahu asjad juba alguses ära.

Mina hakanud mõtlema, kuidas asjade hulka vähendada. Teekonnast minimalismist kirjutasin eelmises postituses ka. 

Põhimõtted, mida ma praegu jälgida püüan.

Vaatan kriitiliselt üle olemasolevad asjad. Kas see on igaks juhuks ostetud? Kasutan ma seda üldse ja millal viimati kasutasin. Kui tihti mul asja vaja läheb ning kui lihtsalt asi asendatav on - nii rahalises, emotsionaalses kui ka saadavuse võtmes. Kui kasutan harva või üldse mitte ning asi tegelikult asendatav, siis on aeg sellest lahti lasta ning taaskasutusse anda/ära visata. Siia hulka kuulub ka dublikaatide üle vaatamine - kas mul on vaja 5 pajalabidat ja 4 kulpi? Kindlasti on inimesi kellel on palju asju ja reaalselt kõike neid kasutavad, aga see pigem vähemus. Enamasti me ei vaja kõiki neid asju.  Alampunkt on igaks juhuks varutud esemed. Need kapitäied seepi jäid lapsepõlvekoju... Ja praegugi mul on terve ports kandmata t-särke, mida ma igaks juhuks ostsin kunagi soodusmüügi ajal. Põhimõtteliselt mulle need siis meeldisid ning õige mitu sai korralikult ära kantud, aga enam selliseid ei kanna ning nii kapiruumi võtavad. Asjade ära andmine ei ole praktilise meele ja kokkuhoidliku minaga väga heas korrelatsioonis. Kuidas anda ära asja ja siis varsti jälle peab uue ostma? Murphy kindlasti tegutseb, isegi mineviku mina, kes asju väga harva ära andis suutis valida just neid väheseid esemeid, mida peagi jälle vaja läks. Imelikul kombel andis see mineviku-mina seda palju enam selliseid asju ära kui oleviku mina. Õigupoolest, oleviku-minale ei meenugi selliseid juhtumeid.

Mõtlen järgi, enne kui uut asja ostma tõttan. Kas mul on seda reaalselt vaja? Ma nt otsustasin, et uusi raamatuid pigem ei osta. Kui just ei ole mingi selline raamat, et seda paberkujul omada tahan, st ei jää pärast ühekordset lugemist lihtsalt riiulisse seisma. Mulle meeldib lugeda ja ma olen kasvanud kodus, kus oli palju-palju raamatuid, aga seinatäis raamaturiiuleid ei ole see, mida ma endale tahan. Eriti veel tingimustes, et ruumi ei ole. Teiste kodudes kusjuures väga äge vaadata, eriti veel kui hästi kujundatud suured riiulid. Aga mulle piisab taamatukogudest ja isegi e-raamatukogud on olemas. Pükste ja käekottide ostmise "keelu" kehtestasin ka endale, neid on piisavalt tegelikult ja juurde ostan ainult siis kui reaalselt vaja. 

Kui asju on palju, ja ei mahu kappidesse ära, siis enne mõtlen kuidas neid vähemaks saada mitte ei osta/tekita panipaiku juurde. Kolides ikka oli vaja magamistoa kapp tellida ja veel nipet-näpet riiuleid ja kummut aga kõiki seinaäärseid kappidega üle ei kuhja. Magamistoa kapi tingimus oli, et peab olema sisseehitatud ja laeni, et võimalikult palju ruumi ära kasutada. Aga nt esikus mul ei ole nagi / riidehoidikut vms, sinna ei riputaks ma ju ühte jakikest vaid kardetavasti kuhjaks asjadega inetult üle. Seega teadlik otsus, kuigi esikus ruumi jaguks. Ennetamaks küsimusi, kuhu külalised asjad panevad - esikus on seinakapp ka, tekitan sinna selleks ajaks vaba ruumi. Seesama esikukapp vajaks sisu osas ümber tegemist, et saaks asju paremini paigutada, sinna saaks palju praktilisemalt asju paigutada kui praegune jaotus lubab. Aga tahan veel seedida, mis need asjad on, mis alles jäävad ja mida paigutada vaja. 

Emotsionaalsed asjad - nendega on kõige keerulisem. Pildid, lemmikraamatud lapsepõlvest, isegi lennupiletid jms selline kraam. Selles osas veel kogun end ja mõtlen süsteemi, kuidas säilitada mälestused nii, et neid asjade hunnik kujul vaja ei lähe. Suveniire õnneks ei ole väga kunagi ostnud, algul ei olnud raha raisata ning mingil hetkel sain aru, et minu tegelikud mälestused on mujal kui nipsasjakestes. Mul küll vahva kruus Iirimaalt toodud, aga see on päris praktilises kasutuses, alabastrist Pisa katedraal ja torn esimesest Itaalia reisist riiulil, aga õnneks see on nii pisike, et mahub ilusti ära. 

Lõpetuseks The Minimalists moto Love People Use Things