Minimalismist

 Vähem on parem aga tee selleni ei ole nii lihtne. 

Mingi hetk tundsin, et asjad koormavad mind. Korter oli väike ja pidevalt olin stressis, sest kas ei leidnud asju üles või asjad vedelesid jalus ja neid ei olnud kuhugi panna. Samas asjadest loobuda ei osanud, ei tahtnud või ei suutnud. Pigem aja jooksul kogunes neid juurde. 

Kuniks jõudsin tõdemuseni, liigsed asjad on probleem ning 10 aastat kapis seisnud teksasid ma kunagi kandma ei hakka, st tuleb ära anda. Mitu kotitäit riideid sai sorteeritud ja taaskasutusse viidud/ära antud. Umbes samal ajal sattusin kuulama ka The Minimalist podcasti, saades aru, et tee minimalismini saab mul olema keeruline. Kuidas ikka loobuda asjast, mis on korralik ja mida võib-olla kasutad ka. Praktiline kokkuhoidlik inimene, eks. 

Pooleteist aastat tagasi kolima hakates sain aru kui palju mul asju on, esialgu alahindasin ja tellisin vajalikust palju vähem kolimiskaste. Kolitud sain, uues kodus ruumipuudus ei kummitanud niiväga ka (algul küll ei olnud mööblit st asjad seisid osaliselt kastides). Aga lahti pakkima hakates sain aru, et kui palju on neid asju, mida tegelikult vaja ei ole. Jah võiks kapid / riiulid osta ja kogu kupatuse ära mahutada - ei oleks probleemi, aga kas ma ka tahan kõiki neid träna täis kappe? Tegelikult ei taha küll. Ja nii väikeste sammude haaval hakkasin raamatuid, riideid ja muud kraami ära andma. Veidi nagu kilplase tegevus, kolida ja alles siis hakata korralikult üleliigse kraamiga tegelema, aga parem nii kui mitte kunagi.

Ma olen kaugel minimalismist aga ma liigun sinna poole, et asju saaks vähemaks.