Lapsepõlve lohutustoit: Ma arvan, et mingi vanuseni ei eksisteerinudki sellist asja kui lohutustoit. Ses suhtes, et lemmiktoidud olid, aga mitte lohutuseks. Söömine oli viimane asi, mis meelde tuli. Või siis oleks tahtnud selliseid asju, mida vabalt kätte ei saanud (nagu ilma seemneteta rosinad) või olid väga hooajalised nagu maasikad ja viinamarjad. Hiljem noorukina oli lohutustoit šokolaad. Mida enam ei taha: Ei teagi, enamasti need asjad, mis lapsena lemmikud olid, maitsevad siia maani. Ainsad asjad, mis mulle kunagi maitsesid aga enam mitte, on maapähklid ja arooniad, aga mõlema "enam ei taha" jääb lapsepõlve, sõin liiga palju ja isu sai täis. Kartuleid söön harva, aga samas kartulid olid lihtsalt selline praktiline söögikraam, mitte suur lemmik. Üldiselt enamus asju olen toidulaualt vähendanud pigem muudel põhjustel nagu kehakaalule mõjuvatena, nagu nutella või pastatooted, esimest ei ole aastaid koju ostnud, pastat ikka aeg-ajalt teen aga mitte iganädalase söögi...
Vist tuleb lühemalt teha, muidu ei jõua ikka lõpuni. Vicenzast edasi sõitsin Padovasse, see siis oli üks kahest linnast, kus olin varem käinud. Kuna eelmine käik oli põgus ja kauges minevikus, siis otsustasingi Padova reisiprogrammi lisada. Seda, et Padova nii suur on, ma muidugi ei mäletanud :) Sai linna vaadatud, veidi mööda poode kolatud, otsitud kohta, kus jalgu puhata (isegi pargis olid kõik pingid hõivatud). No ja oi kui väsinud jalad õhtuks olid. Järgmisel päeval sõitsin edasi, no kui geograafiliselt täpne olla, siis tagasi, Desenzano del Gardasse. Hotellis sain jälle kähku toa kätte - tuba oli nii suur, et mõnes hotellis on tuba sama suur kui selles toas eesruum riidekapiga.
Veidi puhatud, otsustasin, et pärastlõuna sisutamiseks oleks tore Veronasse minna. Mõeldud, tehtud. Verona on juba selline linn, kuhu ma lihtsalt satun :) Järsku miski maagia - esimene kord jäi esialgne bussireis huviliste vähesuse tõttu ära ning asendusreisil oli Verona sees, teine kord pidi hoopis Veneetsia olema. Veronas oli kõik tuttav, nagu ei olekski 10 aastat viimasest korrast möödas. Ainult turiste tundus umbes 3 korda rohkem olema. Muidugi, kui peatänavast kõrvaltänavasse minna valitses seal tühjus. Aga need inimtühjad tänavad mulle meeldivad ja siis muidugi Adige äärne. Loomulikult sai ka uusi nurgataguseid avastatud :)
Comments