....

Ma kogusin mõtteid, ja ma ikka ei tea mida öelda - ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Ma käisin Dubrovnikus mälestuste toas. Mul oli valus, on siiani valus. Miks ometi? Ma ei saanud juba siis aru, kuidas see kõik saab toimuda keset Euroopat ja ma ei mõista seda siiani. Jah praegu on Dubrovnik taastatud, ja jälgi on näha vähe aga kõige valusamad jäljed on need, mida ei saagi näha.