iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

* * * See aasta on sealkandis vist oodata pikka ja külma talve, kui see juba oktoobri lõpul saabus. Täpselt nagu õnnestuks endaga Eestist ilm kaasa vedada, olgu, see on liialdus, sest see suvi oli ilm Eestis ikka oluliselt kehvem. Tegelikult oli päevane temperatuur ikka üle 20 kraadi ja enamus aega ikka paistis päike. * * * Mis saab, kui kõrbes vihma sajab? Noh, päikeseloojang jääb ära... Aga kui päike ei looju, siis järelikult ta ka ei tõuse :-) Või kuidas kellegile, mina pidasin päikesetõusu ootuse vastu, kuigi sai liiga vara ootama hakatud. Aga samas, Surnumere ääres päike vajus sujuvalt pilve taha ja nüüd Eestis küll tunne, et päike ei tõuse enam - konstantne pimedus valitseb. * * * Desert Highway - kes mida selle all mõistab, tegelikult on sellise nimeline peamine tee Jordaania põhjaosast lõunaossa, aga mina hakkasin nii kutsuma teid Wadi Rumi kõrbes. Mõned neist radadest olid ikka nii vakku sõidetud - tihe liiklus kõrbes. * * * Wadi Rumi liiv on punane ja määrib. Minu beežid pük...

Jälle kodus, vihmases Tartus (ma läksin ära vihmasajus ja jõudsin tagasi ka vihmasajus, nagu polekski rohkem kui nädal ära olnud) Killukesi reisilt * * * Praha lennujaamas 5 tundi veeta polegi nii piinarikas, eriti kui kaasas hea juturaamat, kohvikusse muidugi ei raatsi minna seal - tassike kohvi maksab seal u 65 eeku. * * * Hotell Damaskuses oli nii uus, et triikrauda ega taldrikuid polnud hotell veel muretseda jõudnud. Voodilinad olid puhtad, aga väga kortsus ning hommikusööki tuli süüa salvrätiku pealt, sest taldrikuid ei antud. Tegelikult oli hotell korralik, fuajee oli muidugi eriti uhke ja sat-tv kanaleid oli nii palju, et ma ei jõudnud isegi järgi vaadata, mis kanalid on ja kui palju. * * * Raha kulutamine oli keeruline, sest esiteks ei saanud ma aru palju mul raha on. Sain Damascuse lennujaama rahavahetuses mingi hunniku paberraha (kus oli vääring arusaadavalt kirjas) ja lisaks münte, mille väärtus jäi esialgu salapäraseks, saamata vastu kviitungit. Jordaaniasse jõudes olid jub...

Üks kõik, mis ilm homme-ülehomme Eestis on, Damaskus +32 kraadiga ootab. Esmaspäeval juba Süüria pealinnas, nüüd kobin magama - homset päeva päriselt maha magada ei õnnestu, sest tõenäoliselt olen ühe tähtsa asja tööjuures kotist välja tõstnud st pean laupäeval tööle ronima (tegelt ma loodan seda, et ma kusagil mujal juhuslikult kotist välja ei tõmmanud...)

Keegi just kurtis kuskil, et ei ole kuangi poes midagi kassast odavamalt saanud kui letil kirjas, ikka tehakse "külma" tarbija kahjuks. Aga mina täna sain odavamalt, tervelt 40eeku. Asja koomika ka, et küsisin müüjalt, et tahan seda 160 eeku maksvat mälukaarti osta, ja siis müüja otsib vajaliku kauba välja ja kassas ütleb, et see maksab hoopis 120eeku. *** Ja seoses tänase ostuga, kaks võimalust veel - kas minu mälu on kehva või on mälukaardid odavamaks muutunud...

Nüüd alles märkasin, et eelmine postitus oli see aasta100s e nüüd siis 101 postitus. Täiesti sisutu seekordne, kell juba paljuuu ja ammu aeg magama minna. Nüüd ka istun üleval, kuigi arvestades lennugraafikut peaks iga võimalust uneks ära kasutama, laupäeva plaanin täiega maha magada, loodan, et õnnestub kõik asjatoimetused enne nädalavahetust ära ajada... Tegelikult võin ju ka pühapäeval pool päeva maha magada, Praha lennujaamas, lennukites pealekauba. Aga ma ei tea, ma vaid korra olen proovinud lennujaamades horisontaali visata, magamisest oli asi valgusaastate kaugusel. Ah ja homme tuleb raamatupoodi ka minna, peab lugemisvara varuma...

e lotopiletit ostmata ei saa lotoga 19 miljonit võita. Aga lihtsalt läks meelest ära, mäluga on nagu on (või parem, ei ole teist üldse) * * * ja ma muudkui kulutan, õnneks suutsin end peatada plaanilt osta digipeegelkaamera - no, pildistada ma niikuinii ei oska ja kaamerat kasutada veel vähem. Veneetsia piltidega läheb veel aega, just hakkasin pahna välja sõeluma (st paremaid pilte välja valima), kui selgus, et saab telekast jalgpalli vaadata (ei, mitte Eesti -Türgi vaid Itaalia-Montenegro mängu hakkan vaatama)

Kui ma seda nägin, siis esialgu võttis küll sõnatuks - no ei ole võimalik, enam pole miski püha - mis nad küll teinud on... Iga suurem pind sobib reklaami aluseks, Palazzo Ducale nagu iga teine majagi, mis ikka vahet... või kas ikka? Tegelikult, õnneks, pole tegemist permanentse reklaamiseinaga vaid see katab tellinguid. Aga kas see just parem vaatepilt kui tellingud, jäägu igaühe otsustada, mina tõenäoliselt olen nii konservatiivne, et eelistan tellinguid. Ainus lohutus, ehk sellest reklaami rahast läheb ühte koma teist ka renoveerimise tarbeks... Muidugi mõjub autoreklaam Veneetsias eriti kentsakalt. Teine reklaaminäide ka. Reklaami ka Milanost. Mina kui moekauge inimene polnud kuulnudki, et roberto cavalli coca colat tehakse, ma koju tulles uurisin järgi mis värk on...

Juba pühapäeval jälle reisile, peaks juba rutiin olema... Ja vabalt võiks alles laupäeva õhtul kohvrit pakkima hakata, ega ma veel pakigi, ainult mõtlen, mis riideid kaasa võtta ja kas vaja veel midagi pesta. Ja lihtsalt vahelduse mõttes käisin Veneetsias väiksema kohvriga, et oleks põhjust kohvrit vahepeal kappi panna. * * * Mida enam ma mõtlesin, seda suurem paanika mind haaras - no sealkandis peab ju korralikult riides käima, aga pikad püksid tähendavad minu jaoks kõrgeid kingi - uued suvekingad nagu ei sobi pika maa käimiseks, vanad õmblesin eile kokku (aga mis siis kui ikke ära lagunevad), pealegi kas mu selg seda vastu peab ja kuidas sealkandis tänavad on... Vähemalt Petras ja mujal looduses kavatsen küll dresscode't eirata ja poolde säärde püksid panna, kõrgete kontsadega ronida ikka ei saa. Ja kogu suve täiendasin ma oma t-särgi varusid, mitte ei mõelnud pükste peale...

Täitsa hea, et järgmine kord reisin sinna, kus varem käinud - täiesti uued emotsioonid, midagi mis on uus ja huvitav... No tegelt, Praha lennujaamas ma juba olen käinud, neli korda lausa. Saan meenutada-nostalgitseda tundide viisi seal (ma isegi ei tea, missuguse ajaviitmisviisi ma välja mõtlen, tõenäoliselt reisilt tulles võite küsida infot lennujaama taxfree poodides müüdavad- kahjuks minu viletsa mälu pärast hindu pole mõtet küsida, aga teoreetiliselt peaks 5 tunniga päris põhjaliku ülevaate saama). Aga miks hea minna kuhugi, kus käinud pole? Vaat kui minna kohta, kus oled varem käinud, siis võivad tunded mõistust kontrollima hakata, eriti kui see eelmine kõik mitte just kõige libedamalt ei läinud... Algul ei saanud ma mitte pihta, miks ma nii kohutavalt närvis olin EA pooletunnise hilinemise ja bussi oodatust kauema sõidu pärast, viimase Veneetsiasse suunduva rongini oli aega küll ja küll. Selline alateadlik hirm... Ja siis, kui ma Milano Centrale raudteejaama sisenesin, jah siis ...

2 giga pilte ootab läbivaatamist/sorteerimist/pööramist... Juttu reisist tuleb kunagi hiljem, pildid veel hiljem... Igasugune mõõdutunne kadus, täielik fotograafiline kõhulahtisus...

Täitsa elus, peaaegu terve ja üsna väsinud hetkel... Esimene punkt ei vaja kommenteerimist, teisega on nii, et seekord otsustas selg protestida seismise vastu ja valutama hakata, kolmandaga on suuresti enda viga - no ma oleks ju võinud kohe koju jõudes magama jääda aga ikka oli vaja veel netis surfata. Aga muidu reis läks hästi ja ilm ilus, oleks ju koguaeg võinud päikesepaisteline olla ning ühel päeval soojem ka (tegelt muidugi polnud viga ilmas, vaid minu riietuses), aga vähemalt vihma ei sadanud.