bussidest... ja viisakusest
Esmaspäevast muudeti jälle linnaliinide sõiduplaane, vastavalt elanike esitatud kaebustele ja tarkade trantspordikorraldajate enda äranägemisele. Eile suurt miskit ei taibanud - hommikul bussipeatuses uut plaani silmitsedes ei hakanud midagi silma, üheksaks tööle on ikka sama, graafik muutmata (st parem jääda mõni minut hiljaks kui kannatada täistuubitud nr 1 bussi). Aura juures oli jah uus peatus tehtud ka... Aga täna... mul õnnestus (tänu talveajale vist) selle va neetud nr 1 peale jõuda, noh kuidagimoodi sai tagaotsas seistes enamus teest juba läbi (ullem rahvapundar oli õnneks keskmise ukse juures) kui buss ühes peatuses lihtsalt otsustas mõni minut seista. Ei mis ses seismises nii hullu ikka - võib-olla oli graafikust ees ja tegi aega parajaks, eks. Aga täna oli ju bussijuhtide tunnine streik ja mitte keegi ei olnud suvatsenud uudistes mainida, et see juba varahommikul ära toimus. Seega esimene mõte oli küll - noh mis, nüüd streigivadki või. Õnneks siiski paari minuti pärast bussijuht sulges uksed ja jätkas sõitu. Aga mis see seismise põhjus tegelikult oli, seda teab vaid bussijuht. Ok, hommikune kerge ehmatus üleelatud seadsin end õhtul pahaaimamatult koduteele. Kaupsi ees vaatan, et nr 1 tuleb. Valgusfooris on jalakäiatele punane... aga vist ikka jõuab, ta alles jääb Hansakeskuse ette seisma ju... Jõudsin vaevalt mõelda, kui buss peatumise asemel hoopis ülekäigukohast mööda vuras ja vana kaupsi ette seisma jäi. Ausalt ei tulnud kohe pähegi, et see võiks ka muudetud olla seega läksin bussi peale veidi kahtlevalt (number oli vaid ees ja taga valgustabloona, külje peal ühtegi nähtavat silti ei olnud, järsku on hoopis 18, millel 8 ei tööta) aga õige buss oli.
See peatuse muutmine on tegelt igati positiivne, ei pea enam kolme peatuse vahel rallima. Aga miks ei võinud siis enne poole sõnagagi mainida, et muudatused nr 1 ka puudutavad. Uudised rääkisid küll mitmest muust liinist, veel esmaspäeva hommikul teritasin kõrva ja olin lausa pettunud, et nr 1 ei mainitud. Isegi Tartu kodukal on vaid link tutvu uute sõiduplaanidega - nagu miski koolitöö otsi ise kus mingi buss peatub.
Ma ei viitsi hakata graafikut uurima, aga tänane päev kinnitas, et peale peatuse asukoha muutumise ei ole paremaks miskit läinud. Kui hommikul inimesed kuidagi veel bussi mahtusid siis õhtul surusid viimased end bussi ikka vägisi, päris kilu tunne oli (mõtlesin, et ei ole enam nii vahetult pärast viit - tahtsin pappkasti koju vedada, õnneks seda ei teinud). Ei tea, kas järgmises peatuses kõik soovijad peale mahtusid - ei saanud vaadata. Aga kui ei mahtunud, siis polnud see mitte esimene kord - nädal tagasi jäid päris mitmed pika ninaga Pika tänava bussipeatusesse järgmist bussi ootama. Üllatav oli selles nädalataguses kilukarbi-vabriku loos hoopis viisakus. Põhjus, miks lugu viisakusest bussis venima jäi - tahtsin kirjutada kuivõrd ebaviisakaid inimesi võib bussides kohata ja siis hoopis vastupidine kogemus olukorras, kus seda kõige vähem ootaks. Ei ühtegi kurja sõna, vihast pilku, trügivat vanamutti... Bussist teiste välja lakmiseks ei pidanud keegi paljuks ka ise korraks välja astuda, rahulikult lasti inimesed välja ja alles siis hakati peale minema. Kuidagi ei kippunud kirjutama neist jobudest, kes peatuses ei tahavad enne bussi peale trügida kui väljujad maha on saanud, neist, kes istekoha nimel sind lausa ümber tõukavad, selle asemel, et viisakalt mööda paluda... Aga siiski, selle viimase pärast ma ikka kirjutan neist. Istusin tagumise ukse juures ja näen, et peatuses tahavad bussi peale tulla kaks vanatädi, muidugi tõusen püsti vabastades neile kohad. Aga ma tõusin liiga vara - nad veel ei olnud bussi siseneda jõudnud kui üks nii 50nene mind vahekäigus trügis käratades "laske mind istuma" . See lause kõlas siis kui ta tegelikult minust juba mööda pressis, andmata mulle mingit võimalust end kõrvale tõmmata. Ta tegelikult lausa jooksis kui näljane hunt sellele kohale. Asja iroonia - ta nimelt väljus juba järgmises peatuses. Kahjuks pole ta ainus selline, keda olen näinud niimoodi tormamas - kui jõuab trügida ja tormata, peaks ka seista jõudma. Ja see esimene lugu viisakusest e mitte enne bussi trügimine kui kõik ilusti välja on saanud - ikka leidub mõni, kes üritab võita auhinda "esimesena bussi". Seepärast, hoolimata oma oskusest valida strateegiliselt õige koht bussi ukse juures, hoian end kõrvale - no ei tea kui mõnele sellisele ülbikule ette jääda, siis vist saab peatäie sõimu ka. (Aga see oskus pärineb lapsepõlvest Kirde-Eestist, kui vaja oli mahtusin alati bussi peale ja seda ilma trügimata - ma lihtsalt olin esimene ukse juures. Muidugi, ma olen kaugel oma kõrgajast ja ammuilma enam ei praktiseeri seda ka, aga see on nagu jalgrattasõit, mis ei unune)
See peatuse muutmine on tegelt igati positiivne, ei pea enam kolme peatuse vahel rallima. Aga miks ei võinud siis enne poole sõnagagi mainida, et muudatused nr 1 ka puudutavad. Uudised rääkisid küll mitmest muust liinist, veel esmaspäeva hommikul teritasin kõrva ja olin lausa pettunud, et nr 1 ei mainitud. Isegi Tartu kodukal on vaid link tutvu uute sõiduplaanidega - nagu miski koolitöö otsi ise kus mingi buss peatub.
Ma ei viitsi hakata graafikut uurima, aga tänane päev kinnitas, et peale peatuse asukoha muutumise ei ole paremaks miskit läinud. Kui hommikul inimesed kuidagi veel bussi mahtusid siis õhtul surusid viimased end bussi ikka vägisi, päris kilu tunne oli (mõtlesin, et ei ole enam nii vahetult pärast viit - tahtsin pappkasti koju vedada, õnneks seda ei teinud). Ei tea, kas järgmises peatuses kõik soovijad peale mahtusid - ei saanud vaadata. Aga kui ei mahtunud, siis polnud see mitte esimene kord - nädal tagasi jäid päris mitmed pika ninaga Pika tänava bussipeatusesse järgmist bussi ootama. Üllatav oli selles nädalataguses kilukarbi-vabriku loos hoopis viisakus. Põhjus, miks lugu viisakusest bussis venima jäi - tahtsin kirjutada kuivõrd ebaviisakaid inimesi võib bussides kohata ja siis hoopis vastupidine kogemus olukorras, kus seda kõige vähem ootaks. Ei ühtegi kurja sõna, vihast pilku, trügivat vanamutti... Bussist teiste välja lakmiseks ei pidanud keegi paljuks ka ise korraks välja astuda, rahulikult lasti inimesed välja ja alles siis hakati peale minema. Kuidagi ei kippunud kirjutama neist jobudest, kes peatuses ei tahavad enne bussi peale trügida kui väljujad maha on saanud, neist, kes istekoha nimel sind lausa ümber tõukavad, selle asemel, et viisakalt mööda paluda... Aga siiski, selle viimase pärast ma ikka kirjutan neist. Istusin tagumise ukse juures ja näen, et peatuses tahavad bussi peale tulla kaks vanatädi, muidugi tõusen püsti vabastades neile kohad. Aga ma tõusin liiga vara - nad veel ei olnud bussi siseneda jõudnud kui üks nii 50nene mind vahekäigus trügis käratades "laske mind istuma" . See lause kõlas siis kui ta tegelikult minust juba mööda pressis, andmata mulle mingit võimalust end kõrvale tõmmata. Ta tegelikult lausa jooksis kui näljane hunt sellele kohale. Asja iroonia - ta nimelt väljus juba järgmises peatuses. Kahjuks pole ta ainus selline, keda olen näinud niimoodi tormamas - kui jõuab trügida ja tormata, peaks ka seista jõudma. Ja see esimene lugu viisakusest e mitte enne bussi trügimine kui kõik ilusti välja on saanud - ikka leidub mõni, kes üritab võita auhinda "esimesena bussi". Seepärast, hoolimata oma oskusest valida strateegiliselt õige koht bussi ukse juures, hoian end kõrvale - no ei tea kui mõnele sellisele ülbikule ette jääda, siis vist saab peatäie sõimu ka. (Aga see oskus pärineb lapsepõlvest Kirde-Eestist, kui vaja oli mahtusin alati bussi peale ja seda ilma trügimata - ma lihtsalt olin esimene ukse juures. Muidugi, ma olen kaugel oma kõrgajast ja ammuilma enam ei praktiseeri seda ka, aga see on nagu jalgrattasõit, mis ei unune)
Comments