halenaljakas lugu ajakirjanikukesest lennujaamas
http://www.postimees.ee/071206/esileht/arvamus/232882.php
Ega sellisele ajakirjanikule küll miskit muud soovitada ei ole, et käigu jah solaariumis või veel parem, määrigu isepäevitavat kreemi ja istugu oma tugitoolis - tänavatel võivad ju ka liiklusummikud olla, ja siis solaariumiskäik ka rikutud. Ja söögu ka parem kodus, Hiina söögikohas võib-olla ka pead pool tundi või rohkem ootama, jumal hoitku selle eest :)
Ega mullegi kõik need uued turvareeglid meetmööda ei ole, ja ootamine ei kuulu ka mu lemmiktegevuste hulka, aga ajakirjaniku "vintsutused" ajasid ikka muigama küll :)
Ta vaeseke pole vist tõelisi vintsutusi kaugeltki näinud ega lisakulutusi tegema pidanud, kui sellised väiksed asjad verest välja lõid - eh ta ei tea ju miskit buss-tundidest (kui Poola piirivalve kontrollis tunni jooksul täpselt ühe bussi), sellest piiriöödest (sest Slovakkia piirivalvurid otsustasid peale jalgpalli magamist ööseks magama minna), peedistamistest Poola piirivalve moodi (20 korda allkirja vorpida, et tõestada, et see just minu pass on), mahajäämistest, mis tõid kaasa öised seiklused Saksa raudteejaamades (pluss muidugi rahalise kahju), lõputustest ummikutest kiirteedel (eh, täiesti reaalse mahajäämishirmuga kusjuures), katkistest bussidest ja piknikust Maribori linnas, 7 kraadisest Frankfurdist õhukese jaki ja lahtiste kingadega jne jne. Need on vaid osa kõigest, mis minuga reisimisel on juhtunud- ja reisikihku pole nad suutnud minust välja saada, pigem vastupidi - iga selline asi on pigem seiklus ning lisab reisimisele vürtsi, õpetab kõikvõimalikest situatsioonidest välja tulema ning muidugi arendab kainet meelt ja kiiret otsustamisoskust.
Pärast nädalast puhkust ka nii närvis olla - siis ei tasu ju puhkama minnagi, eriti veel kui koduigatsus nii suur, et ei kannata enam isegi Tallinna lennujaamas passikontrolli oodata (see, kuidas tal 1,5 tundi seda teha õnnestus on veidi müstiline, ainus seletus Bushi visiit). Muidugist on Egiptuse lennujaamad selline korralagedus, et raske aru saada kuidas seal üldse miskit toimib (aga kusjuures toimib)- kindlasti shokeeriv vähe või üldse mitte lennanud inimesele, anarhia valitseks seal ka siis, kui üldse miskit turvakontrolli poleks - nt Hurghadas oli turvakontroll küll kõikse vähem aega võtvam ning organiseeritum asi, aga korralagedus oli sellest hoolimata - minnes tundus, et kohvreid võetakse lennukist maha ja toimetatakse lennujaama käsikäruga, mis mahutab 3 kohvrit, tagasitulles käis lihtsalt miski noormees lennujaama terminalis hõikumas, et nüüd hakkas pardale minek. Aga see kõik oli ju pigem naljakas kui paanikat tekitav (noh, eks väike hirm kõditas küll, et kas ikka kohver jõuab pärale ja mis konditsioonis, aga seda vaid niikaua kui kohver käes).
* * *
Soovitus - reisige, kui teile reisida meeldib, kui ei meeldi, püsige kodus. Keegi ei käsi minna palmi alla puhkama, ja kui pururikas pole, et eralennukit muretseda, pead teistega koos lendama ja arvestama, et kusagil peab ootama ja koos teistega ka veel :)
Muideks, Euroopa lennujaamades ollakse küll hulga vastutulelikumad & kiirustajad lastakse ikka mööda, kui endal aega veidikegi oodata. Seekord Frankfurdis oli ju ümberistumise aeg üsna napp. Pärast oli endal lausa paha tunne, kui julgesin passikontrolli järjekorras ette küsida, teadmata, et tegelikult oleks aega küll sabas seista- kui vaid oleks teadnud, et eesmärgini e õige väravani nii vähe maad on ning turvavärava juures üleüldse miskit saba pole, mitte keegi küll ei vaadanud mind halvustava ega etteheitva pilguga. Aga samas - kuna enamasti pole nii kiire olnud, olen ka ise lahkelt kiirustajaid mööda lubanud.
Ega sellisele ajakirjanikule küll miskit muud soovitada ei ole, et käigu jah solaariumis või veel parem, määrigu isepäevitavat kreemi ja istugu oma tugitoolis - tänavatel võivad ju ka liiklusummikud olla, ja siis solaariumiskäik ka rikutud. Ja söögu ka parem kodus, Hiina söögikohas võib-olla ka pead pool tundi või rohkem ootama, jumal hoitku selle eest :)
Ega mullegi kõik need uued turvareeglid meetmööda ei ole, ja ootamine ei kuulu ka mu lemmiktegevuste hulka, aga ajakirjaniku "vintsutused" ajasid ikka muigama küll :)
Ta vaeseke pole vist tõelisi vintsutusi kaugeltki näinud ega lisakulutusi tegema pidanud, kui sellised väiksed asjad verest välja lõid - eh ta ei tea ju miskit buss-tundidest (kui Poola piirivalve kontrollis tunni jooksul täpselt ühe bussi), sellest piiriöödest (sest Slovakkia piirivalvurid otsustasid peale jalgpalli magamist ööseks magama minna), peedistamistest Poola piirivalve moodi (20 korda allkirja vorpida, et tõestada, et see just minu pass on), mahajäämistest, mis tõid kaasa öised seiklused Saksa raudteejaamades (pluss muidugi rahalise kahju), lõputustest ummikutest kiirteedel (eh, täiesti reaalse mahajäämishirmuga kusjuures), katkistest bussidest ja piknikust Maribori linnas, 7 kraadisest Frankfurdist õhukese jaki ja lahtiste kingadega jne jne. Need on vaid osa kõigest, mis minuga reisimisel on juhtunud- ja reisikihku pole nad suutnud minust välja saada, pigem vastupidi - iga selline asi on pigem seiklus ning lisab reisimisele vürtsi, õpetab kõikvõimalikest situatsioonidest välja tulema ning muidugi arendab kainet meelt ja kiiret otsustamisoskust.
Pärast nädalast puhkust ka nii närvis olla - siis ei tasu ju puhkama minnagi, eriti veel kui koduigatsus nii suur, et ei kannata enam isegi Tallinna lennujaamas passikontrolli oodata (see, kuidas tal 1,5 tundi seda teha õnnestus on veidi müstiline, ainus seletus Bushi visiit). Muidugist on Egiptuse lennujaamad selline korralagedus, et raske aru saada kuidas seal üldse miskit toimib (aga kusjuures toimib)- kindlasti shokeeriv vähe või üldse mitte lennanud inimesele, anarhia valitseks seal ka siis, kui üldse miskit turvakontrolli poleks - nt Hurghadas oli turvakontroll küll kõikse vähem aega võtvam ning organiseeritum asi, aga korralagedus oli sellest hoolimata - minnes tundus, et kohvreid võetakse lennukist maha ja toimetatakse lennujaama käsikäruga, mis mahutab 3 kohvrit, tagasitulles käis lihtsalt miski noormees lennujaama terminalis hõikumas, et nüüd hakkas pardale minek. Aga see kõik oli ju pigem naljakas kui paanikat tekitav (noh, eks väike hirm kõditas küll, et kas ikka kohver jõuab pärale ja mis konditsioonis, aga seda vaid niikaua kui kohver käes).
* * *
Soovitus - reisige, kui teile reisida meeldib, kui ei meeldi, püsige kodus. Keegi ei käsi minna palmi alla puhkama, ja kui pururikas pole, et eralennukit muretseda, pead teistega koos lendama ja arvestama, et kusagil peab ootama ja koos teistega ka veel :)
Muideks, Euroopa lennujaamades ollakse küll hulga vastutulelikumad & kiirustajad lastakse ikka mööda, kui endal aega veidikegi oodata. Seekord Frankfurdis oli ju ümberistumise aeg üsna napp. Pärast oli endal lausa paha tunne, kui julgesin passikontrolli järjekorras ette küsida, teadmata, et tegelikult oleks aega küll sabas seista- kui vaid oleks teadnud, et eesmärgini e õige väravani nii vähe maad on ning turvavärava juures üleüldse miskit saba pole, mitte keegi küll ei vaadanud mind halvustava ega etteheitva pilguga. Aga samas - kuna enamasti pole nii kiire olnud, olen ka ise lahkelt kiirustajaid mööda lubanud.
Comments