Sardiinia
Tegelikult ei saa sõnadega seda kirjelda - midagi nagu oleks puudus ;)
Aga pildid kunagi hiljem...
* * *
Esmamulje- on alles soe...mõnus... Tegelikult oli sooja vast kuskil 25 kraadi, aga üsna niiske oli ja noh sobivaid riideid ka mitte ;) Cagliari ümber on nii meri kui laguunid, seega niiskusest puudu ei tule.
Ilmataat oli üldse helde - ilusamat ilma vaevalt, et tahta oktoobri lõpuks oskaks. Viimasel päeval siis lausa 28 soojakraadi & enne seda veel mägedes sellise koha peal, kus suvelgi pidi täpselt sama soe olema - tundus küll veidi uskumatuna, aga kes teab võib-olla ongi nii vähemalt kohalikud seda väitsid.
Sardiinias on ikka palju seda ehtsat aga samas ka kunstlikku - söögikoht Orrolis, mis oli ühtlasi ka majamuuseum kus siiani valmistatakse toitu traditsioonilisel viisil, mäed, mida katavad vaid metsad, kivid ja siin seal valged lambakarjad - ei ühtegi maja silmapiiril. Aga kivisöekaevandusmuuseum (mis tegelikult veel avatudki polnud), kus kaevanduse külastus tähendab meetrikest sügavust & papist seinu ning imekaunis mägijärv oli ka tegelikult inimeste kätetöö e paisjärv. Kaevandusmuuseum oligi kõikse naljakam - ehtne oli seejuures, et tegemist oli tõesti kunagise kaevandusega, pesuruumid säilinud nii nagu olid (ainult puhtaksküürtitud, oleks ihanud just selliseid söest läbiimbunuid seinu näha), aga papist dekoratsioon nn kaevanduskäigus ajas ikka naerma küll - kiivrid anti ainult selleks, et lihtsalt mõnes kohas lagi madalal & kivisöe puru oli vaid veidi põrandal - aga eks see seetõttu ole, et Itaalia seadused keelavad kivisüsi laes ja seintes võib ju ohtlik olla kmhm... Aga Flumendosa järve puhul ununes paari hetkega, et pole tegemist päris jumala looduga- niivõrd imekena ja ümbrusega harmoneeruv oli see. Ja järve ümbruses puudub pea täielikult inimasustus st hooned - ainult sinine vesi,millese peegelduvad rohelise taimestikuga kaetud mäed ja sinine taevas...
Tõlgiks olemisest sai juba puudutatud - esimesel õhtul sai õhtusöök kõige esiduslikumalt veedetud - ikkagi linnapea seltskonnas. Linnake või külake oli Calasetta ja asub ta hoopis ühe väikse saare peal (või kunagise saare peal, sest tegelikult on ta ühendatud juba rooma ajast Sardiiniaga ja ega ma teagi, kas tegu on looduliku maatõusu või inimeste kätetööga - esimesel juhul siis ei saaks ju seda enam saareks nimetada vaid ikka poolsaareks). Räägitakse Calasetta linnakeses Genova dialekti, sest kunagised sisserändajad olid just Genovast pärit, samas kui vaid napp 10 km eemal hoopis teine dialekt kasutusel.
Sardiinia ajalugu ongi asjaks, mis vahel lausa sõnatuks võtab. Nagu nt nuraghe Arrubiu e punane nuraag, mille vanimad osad pärinevad 14 saj e.Kr - seda oli isegi minu jaoks liiga palju, rääkimata siis veel ameeriklastest.
Meri - sinine ja soe, lausa ujuda oleks võinud, sai vähemalt jalgupidi ära proovitud... muidugist, ma ju ka novembri lõpus ujunud (mis sest, et Egiptuses)
Aga pildid kunagi hiljem...
* * *
Esmamulje- on alles soe...mõnus... Tegelikult oli sooja vast kuskil 25 kraadi, aga üsna niiske oli ja noh sobivaid riideid ka mitte ;) Cagliari ümber on nii meri kui laguunid, seega niiskusest puudu ei tule.
Ilmataat oli üldse helde - ilusamat ilma vaevalt, et tahta oktoobri lõpuks oskaks. Viimasel päeval siis lausa 28 soojakraadi & enne seda veel mägedes sellise koha peal, kus suvelgi pidi täpselt sama soe olema - tundus küll veidi uskumatuna, aga kes teab võib-olla ongi nii vähemalt kohalikud seda väitsid.
Sardiinias on ikka palju seda ehtsat aga samas ka kunstlikku - söögikoht Orrolis, mis oli ühtlasi ka majamuuseum kus siiani valmistatakse toitu traditsioonilisel viisil, mäed, mida katavad vaid metsad, kivid ja siin seal valged lambakarjad - ei ühtegi maja silmapiiril. Aga kivisöekaevandusmuuseum (mis tegelikult veel avatudki polnud), kus kaevanduse külastus tähendab meetrikest sügavust & papist seinu ning imekaunis mägijärv oli ka tegelikult inimeste kätetöö e paisjärv. Kaevandusmuuseum oligi kõikse naljakam - ehtne oli seejuures, et tegemist oli tõesti kunagise kaevandusega, pesuruumid säilinud nii nagu olid (ainult puhtaksküürtitud, oleks ihanud just selliseid söest läbiimbunuid seinu näha), aga papist dekoratsioon nn kaevanduskäigus ajas ikka naerma küll - kiivrid anti ainult selleks, et lihtsalt mõnes kohas lagi madalal & kivisöe puru oli vaid veidi põrandal - aga eks see seetõttu ole, et Itaalia seadused keelavad kivisüsi laes ja seintes võib ju ohtlik olla kmhm... Aga Flumendosa järve puhul ununes paari hetkega, et pole tegemist päris jumala looduga- niivõrd imekena ja ümbrusega harmoneeruv oli see. Ja järve ümbruses puudub pea täielikult inimasustus st hooned - ainult sinine vesi,millese peegelduvad rohelise taimestikuga kaetud mäed ja sinine taevas...
Tõlgiks olemisest sai juba puudutatud - esimesel õhtul sai õhtusöök kõige esiduslikumalt veedetud - ikkagi linnapea seltskonnas. Linnake või külake oli Calasetta ja asub ta hoopis ühe väikse saare peal (või kunagise saare peal, sest tegelikult on ta ühendatud juba rooma ajast Sardiiniaga ja ega ma teagi, kas tegu on looduliku maatõusu või inimeste kätetööga - esimesel juhul siis ei saaks ju seda enam saareks nimetada vaid ikka poolsaareks). Räägitakse Calasetta linnakeses Genova dialekti, sest kunagised sisserändajad olid just Genovast pärit, samas kui vaid napp 10 km eemal hoopis teine dialekt kasutusel.
Sardiinia ajalugu ongi asjaks, mis vahel lausa sõnatuks võtab. Nagu nt nuraghe Arrubiu e punane nuraag, mille vanimad osad pärinevad 14 saj e.Kr - seda oli isegi minu jaoks liiga palju, rääkimata siis veel ameeriklastest.
Meri - sinine ja soe, lausa ujuda oleks võinud, sai vähemalt jalgupidi ära proovitud... muidugist, ma ju ka novembri lõpus ujunud (mis sest, et Egiptuses)
Comments