Veidi siis reisimuljeid - lendamine

Mulle meeldib lennata, hoolimata varasest ärkamisest nautisin lendamist ikka täiega... ainult, et Frankfurdi lennujaamas võiks olla ka rohkem kui kaks istet kõrvuti, et saaks ikka paremini pikutada - seekord polnud isegi tax-free poodides miskit huvitavat (so odavaid lõhnu nt) & kolm tundi und andis end tunda. Ja tegelikult on lennujaamad kogu oma lihtsuses näide sellest, kuidas asju keerulisemaks teha. Olles jõudnud õnnelikult sildi juurde, et siin väravad B 20-59 tabas mind siiski väike kohmetus, sest vaja oli ju B12 väravat. Kuna ühtki muud silti ei paistnud, siis igaks juhuks turva käest küsima - seletus oli piisavalt põhjalik (lihtne ka - vasakule ja veel vasakule). Ok juhiste järgi edasi ja oh ei turvakontrolli usssaba - aga kuna aega oli piisavalt, polnud muret kuigi oma 15 minutit kulus seal. Turvakontrollist läbi ja ülejäänud 4 ja enamat tundi surnuks lööma - esialgu siis poed ja ümbrus. Valguskiri B20-59, ja oh imet siin ma ju enne kohmetult teisel pool turvakontrolli seisin...
Lennul Frankfurdist Bolognasse sai nautida imelisi vaateid alpidele tiiva alt. Ja just nimelt tiiva alt - seekord sai siis igasugu lennukeid proovitud tavapäraste Boeing 737 kõrval. Algul oli veidi ehmatav isegi - tiiva all ju kohe mootor ka aga veidi aja pärast ei seganud see enam - kui oleks ju tiiva peal olnud nagu tavaliselt, siis oleks paljudest imelistest vaadetest ilma jäänud. Ah jah teadmiseks, et üldiselt ei tohi tiiva peal käies joont ületada - mis sest, et see mõeldud lennuki remondi ajal - ikka oli kentsakas seda lugeda.
Ja kui Alpid pilvedesse vajusid sai lehitsetud Lufthansa ajakirja kus artikkel "Sveits Austrias" - miks peaks küll keegi Austriast Sveitsi otsima või üldse selliseid võrdlusi tegema?
Ja seekord sai selgeks ka kuivõrd korrapärased on Pianura Padana põllulapid või peaks ütlema põllu ruudud-ristkülikud - kõik on kui joonlauaga mõõdetud ja miskit muud joont kui sirgjoon ja nelinurk on raske leida. Muidu ei tajugi seda, aga lennukist paistab ju hästi.

* * *

Järgmine lennuk pärast tööd ja vaeva e messi viis puhkusele e Sardiiniasse. Seekord siis selline, kus ühel pool 2 istet ja teisel kolm istet kõrvuti (õnnelikud need, kes sinna 2le istmele pääsevad, mitte 3-se rea keskel ei pea istuma- ehk mina tulles). Omapärane veel selle poolest, et sai vahemaandumine ka ära proovitud - nimelt lendab lennuk liinil Bologna-Olbia-Cagliari. So et kuni Olbiani räägitakse ainult, et läheb Olbiasse & alles pärast maandumist ning veidikest ootamist öeldakse, et ka need, kes teel Cagliarisse peavad siiski lennukist korraks maha minema- see üldse esimene kord kui lennukis Cagliarit mainiti. No egas midagi, saab ka Olbia lennujaamaga lühitutvus tehtud & kohvike joodud... Cagliaris maandumist ei soovita närganärvilistele - vähemalt ärgu vaadaku, maandumisrada hakkab veepiirilt ning seega on tunne nagu maanduks kohe hoopis vette.

* * *
Ja ma olen ka Airbusiga nüüd sõitnud... Tagasi Roomast Frankfurti- algul ei saanud arugi, et miks nii palju inimesi värava lähistele koguneb... OK suurem lennuk vist - ja muidugi tervelt 280 reisijat peaks mahutama - igas reas kokku 8 istet, mina istusin 39 reas ja nautisin viimast pilku Itaaliale...
Frankfurdi lennujaamas oli aega 1 tund, ja koi kiire siis tuleb kärmelt tegutseda - koos lennukist (so 39 reast ju) mahaminekuga kulus 15 minutit, et õige värav leida... Kahju, et see nüüd ajalooks vajub ning turvakontrollid enam sellist lühikest vahet olla ei lase - tõenäoliselt, aga kes teab - mitte vähe ei olnud neidki, kel kahe lennu vahel hoopis lühem aeg oli jäänud...
Viimane ots Frankfurdist siis tavalise Boeing 737ga - aga, mitte, et kõik päris tavapärane oleks. Esiteks oskan ma ikka reisikaaslasi e reakaaslasi valida - no seekord küll nii ilusad mehed olid, kahju ainult, et nad kahekesi omavahel muudkui lobisesid. Seega sain teada, et Tallinnas oli tulemas e-hääletuse alane konverents, kuhu need noormehed teel olid. Ja nagu juba tavaks üks neist järgmine päev teles esimas (mhm see tähtis mees oleks äärepealt oma läpaka lennukisse jätnud, kui tal just viimasel hetkel ise poleks meelde tulnud oleks saanud abistava käe ulatada. Ja päevalehes ka artikkel... http://www.epl.ee/artikkel/360573 - see, kes ta kõrval vaid poole peaga istus siis minu kõrval ;)
Ah muideks Sveitsi pass on nagu pildiraamat - värvilised lehed - igal veel erinevate kantonite vapid nurgas & lehed ka sellised kirjud. Aga mitte seltskond ainult ei teinud lendu eriliseks, vaid jõuame me Tallinna lennuk on juba peaaegu maas ja oh ei hoopis uuesti üles ja tiir Tallinnale peale. Kapten teatab - maandumisrajal oli ees teine lennuk, kellega lennujuhtimiskeskus ühendust ei saa (et teda kiirelt eest koristada), seega lendame veel veidi nii oma 20 minutit. Vaat see on esimene kod, kui maanduda pole kohe saanud...
Ja isegi pagas on olemas - seekord veidi rohkem pabinat, et kas said ikka 1 tunniga ilusti peale...