esimene reisipäev - 5. august
Alustada on alati raske, ei tea küll kus kohast pihta hakata...
* * *
E... telliks takso... OK
Kõne enam-vähem järgmine "Sooviks taksot tellida" (oh uuups jäi ütlemata, et poole tunni pärast...) Pikk vaikus teiselt poolt ja siis "taksot ei ole" "Poole tunni pärast ka ei ole?" - "Ei..." (no peab siis järgmise taksofirma ette võtma) "A ... siiski on... punane takso numbriga..." No seekord läks õnneks, võis kergendatult ohata ja pakkimist jätkata. Aga peagi oli takso ukseees seega kiirelt minek. Nii nüüd jõuab lennujaama liiga vara, aga mis sest ikka. Hoolimata teele jäänud rongist (kaubarong, päris pikk) olin ikka 5.30 lennujaamas (mitte, et ma siis sõitma ei pidanud hakkama alles). Check-ini lett 13 kõlbab küll, saba pikk, mis siin ikka passida. Ahhaa need siin minu ees sõidavad Göteborgi EM-ile - ei osanud muud arvata seltskonnast, kes minu ees seisis. Aga siis lisandus seltskonda Kaljuveer - aa ETV omad. Ülejäänud aeg sai mõeldud, miks see Säärits küll telekas peab nii imeliku soenguga olema, kui muidu soeng igati OK. Check - in tehtud turvakontrolli- täna vist ei tule piksugi turvaväravast läbi minnes. Juhhei ei tulnudki!!! Aga ära hõiska enne õhtut. Läbikatsumine tuli ikka üle elada. "Mis teil taskus on? Taskurätt vä?" oli turva küsimus. No oli jah taskurätt, sai siis see demonstratiivselt välja võetud, lehvitamiseks oli küll liialt kägardatud. Miks ei võiks turvakontrolli läbi viia vastassoost inimesed (no soovitavalt veel noored ja nägusad ka)? No ei ole sugugi meeldiv, kui teine naine sind käperdab... Eriti veel avalikult, samas ühtegi meest ei kontrollitud (seega ma olin turvatsoonis sel hetkel ainus, keda nii kontrolliti).
Lend möödus rahulikult kui välja arvata tukastamisest kange kael...
Madriidi lennuväli on ikka suur ja ausalt öeldes ebapraktiline. No mulle küll meeldib eskalaatoritega sõita, aga mitte ka nii palju, eriti kui kogu eesmärk on jõuda maa-alusele ühendus-rongile, ja pärast peab teises osas samamoodi maapeale tulema. Palju ökonoomsem oleks olnud ju teha süstikrongi õhus- päris suur ajavõit oleks olnud. Aga ega kiiret polnud kuhugi, pagasit pidi omajagu ootama. Pagasilinte on Madriidis üle 20ne, seega selle jaoks kohe eraldi tabloo, kus kirjas millise lindi juurde pagas tuleb. Esialgu tuleb kellegi unustatud kotti imetleda, päris mitu ringi ja omajagu minuteid kulub enne kui Praha lennu kottid tulema hakkavad. Nii juba tulebki midagi, a koht on vale võitu- siit peab kottidel terve ringi teha laskma. Ja ausalt öeldes ei kiirustanudki jälgimisega, minu kohver niikuinii tuleb lõpus... Esimestel kohvritel hakkab ring täis saama - must kohver, sinine kott, ja oh imet punane kohver - kas tõesti minu?!? No ongi, kuigi tagantpoolt ei olnud lihtne ära tunda...
Kui bussi juurde jõudsime, oli juba tund möödas...
Esimesel õhtul siis Madriidi linnaekskursioon- mõnus soe vaat sellest olin koguaeg unistanud. Pärast linnaekskusiooni sai veidike mööda poode kolatud, on alles kingapoed Madriidis (sinna oleks võinudki jääda)... Õnneliku uue kingapaari omanikuna siis veel väike tiir südalinnas ja tagasi hotelli...
* * *
E... telliks takso... OK
Kõne enam-vähem järgmine "Sooviks taksot tellida" (oh uuups jäi ütlemata, et poole tunni pärast...) Pikk vaikus teiselt poolt ja siis "taksot ei ole" "Poole tunni pärast ka ei ole?" - "Ei..." (no peab siis järgmise taksofirma ette võtma) "A ... siiski on... punane takso numbriga..." No seekord läks õnneks, võis kergendatult ohata ja pakkimist jätkata. Aga peagi oli takso ukseees seega kiirelt minek. Nii nüüd jõuab lennujaama liiga vara, aga mis sest ikka. Hoolimata teele jäänud rongist (kaubarong, päris pikk) olin ikka 5.30 lennujaamas (mitte, et ma siis sõitma ei pidanud hakkama alles). Check-ini lett 13 kõlbab küll, saba pikk, mis siin ikka passida. Ahhaa need siin minu ees sõidavad Göteborgi EM-ile - ei osanud muud arvata seltskonnast, kes minu ees seisis. Aga siis lisandus seltskonda Kaljuveer - aa ETV omad. Ülejäänud aeg sai mõeldud, miks see Säärits küll telekas peab nii imeliku soenguga olema, kui muidu soeng igati OK. Check - in tehtud turvakontrolli- täna vist ei tule piksugi turvaväravast läbi minnes. Juhhei ei tulnudki!!! Aga ära hõiska enne õhtut. Läbikatsumine tuli ikka üle elada. "Mis teil taskus on? Taskurätt vä?" oli turva küsimus. No oli jah taskurätt, sai siis see demonstratiivselt välja võetud, lehvitamiseks oli küll liialt kägardatud. Miks ei võiks turvakontrolli läbi viia vastassoost inimesed (no soovitavalt veel noored ja nägusad ka)? No ei ole sugugi meeldiv, kui teine naine sind käperdab... Eriti veel avalikult, samas ühtegi meest ei kontrollitud (seega ma olin turvatsoonis sel hetkel ainus, keda nii kontrolliti).
Lend möödus rahulikult kui välja arvata tukastamisest kange kael...
Madriidi lennuväli on ikka suur ja ausalt öeldes ebapraktiline. No mulle küll meeldib eskalaatoritega sõita, aga mitte ka nii palju, eriti kui kogu eesmärk on jõuda maa-alusele ühendus-rongile, ja pärast peab teises osas samamoodi maapeale tulema. Palju ökonoomsem oleks olnud ju teha süstikrongi õhus- päris suur ajavõit oleks olnud. Aga ega kiiret polnud kuhugi, pagasit pidi omajagu ootama. Pagasilinte on Madriidis üle 20ne, seega selle jaoks kohe eraldi tabloo, kus kirjas millise lindi juurde pagas tuleb. Esialgu tuleb kellegi unustatud kotti imetleda, päris mitu ringi ja omajagu minuteid kulub enne kui Praha lennu kottid tulema hakkavad. Nii juba tulebki midagi, a koht on vale võitu- siit peab kottidel terve ringi teha laskma. Ja ausalt öeldes ei kiirustanudki jälgimisega, minu kohver niikuinii tuleb lõpus... Esimestel kohvritel hakkab ring täis saama - must kohver, sinine kott, ja oh imet punane kohver - kas tõesti minu?!? No ongi, kuigi tagantpoolt ei olnud lihtne ära tunda...
Kui bussi juurde jõudsime, oli juba tund möödas...
Esimesel õhtul siis Madriidi linnaekskursioon- mõnus soe vaat sellest olin koguaeg unistanud. Pärast linnaekskusiooni sai veidike mööda poode kolatud, on alles kingapoed Madriidis (sinna oleks võinudki jääda)... Õnneliku uue kingapaari omanikuna siis veel väike tiir südalinnas ja tagasi hotelli...
Comments