Et kõik ära rääkida, peab alustama algusest... mis ei garanteeri, et lõpuni jõuan. Nagu juba mainitud, kõik läks nagu õlitatult. Hommikul vara suht jahedast Tartust juba pärastlõunal juba soojemas Bergamos. Aga reisikava ei näinud ette pikka peatust, vaid sõitu Vicenzasse... Veidi üle poole tunni jäi aega perroonil päikest nautida. Jah, kuigi see sõitmine on väsitav, on selles miski võlu, midagi, mida ma sõnadesse panna ei oska (võib-olla ka miski nostalgia, täitsa naljakad mälestused tulid meelde. Lihtsalt, kui üks vanem proua sattus veidi ärevusse, kas ikka rong tuleb sellele teele, meenus kuidas sai kunagi Milanos joostud infot otsima, kas ikka õiges kohas ootamas. Seekord mina olin rahu ise, no küll ta tuleb ja kui ei, siis ju teadustatakse kuhu tuleb selle asemel. Rongisõit läks ka ilma vahejuhtumiteta, ning Vicenzas õnnestus ka kiiresti bussipeatus leida. Niimoodi sai juba esimesel õhtul tiiruke Vicenzas tehtud. Aga siiski sai suht varakult hotelli tagasi kobitu...
