iganesmida kirjutab millest iganes pähe tuleb

Kus on silmad? Ka kujude silmad võivad olla ilmekad- kolm näidet Dubrovnikust

Tänane hispaania keele tund oli väga lõbus, kogu aeg oli suu kõrvuni. Noh, naljakaid asju oli ka aga lõpuks polnud enam palju vajagi.

Ma võiks ju mõne keele korralikult selgeks õppida, aga selle asemel alustasin uue õppimisega. 2 tundi on olnud ka, esimeses tunnis oli liiga vähe materjali ja teises liiga palju. Ma enam ei mäletanud, mis tunne see on algusest alustada. Imelik ja kohanemist nõudev igatähes. Teises tunnis tuli kohe üks asjadest, mis mulle ei meeldi- omadussõnad. No ei meeldi mulle kirjeldamine kui selline, ja omadussõnad on tavaliselt viimased, mis võõras keeles meelde jäävad. Kui ma nüüd kõik 50 omadussõna selgeks õpin (kui täpne olla siis 49), siis lähimal ajal ei taha ühestki uuest omadussõnast kuuldagi- limiit on täis. No tüüpiliselt käivad alguse juurde ka küsimused ja need mulle ka ei istu, selge miks teine tund tundus niiii keeruline. Nimi- ja eriti tegusõnadega on kitsim, eriti nende viimastega. Ainult "olema" ja ka see vorm, mida vähem kasutatakse. Kui neid juurde tuleb, siis on lootust mõni lause moodi asi ka kokku seada. Alguse asi, tahaks juba osata rääkida aga kõike ei saa üleöö. ...

niimoodi põõsa varjus peidus ja seinaga ühte sulades on hea põõnata.

Muidugi ei ole mul statiivi, seega enamik öised võtteid ei kannata mingit kriitikat. Seega alustan ühe mitte veel päris öö pildiga. Enne öö saabumist - kohe ta tuleb ja mässib kõik ümbritseva pimedusse, ja annab inimesele võimaluse (kunst)valgusega mängida. Öine tänav Šibenikus, Horvaatias- selline mõnusalt kitsas ja salapärane. talvine (linna)öövalgus, mis valgustab loodust. Öine Milano, ka seal oli leitud omapärane vahend valgusega mängimiseks- reklaamekraanid.

Ei, mitte söödavaks pole rahaautomaadid muutunud, vaid hoopis minu pangakaardi sõi ära. Panin sisse ja tagasi enam ei saanud, vahepeal oli tabloole ilmunud kiri- vabandame, ei saa teid hetkel teenindada vms. Oleks siis kaardi tagasi andnud, kus sa sellega. Ma järgmine kord mõtlen sügavalt järgi, kui kusagil kaardiga maksta ei saa ja palutakse sularaha välja võtta, sest sellest see kõik alguse sai. Kui olin mõned minutid automaadiga tõtt vaadanud, lootuses, et ime ikka juhtub ja kaart välja tuleb, läksin panka ja pärast miljonit allkirja sain kaardi suletud ja uue tellitud. Nüüd on siis mul asenduskaart ja nädal aega ei ole muret, et kuskil poes kaardiga maksta saaksin (ok, kui nüüd aus olla siis krediitkaardiga saaksin, aga mul seal ilus seis st mitte sentigi ei ole krediiti kulutatud, ei taha sellise tühja asja pärast seda rikkuma hakata). PS Ja pangatöötaja oleks võinud natukenegi mõelda, et inimene, kes on just panga (tehnilise) apsu tõttu rahulikult koju jõudmise asemel pangakon...

* * * Inimesed muidu Horvaatias on toredad, kui nad ei ole teenindajad. Pole veel juhtunud, et pärast reisi poemüüjad Eestis väga sõbralikud tunduvad, aga seekord täpselt nii läks. Ma ei tea, kas see oli lihtsalt juhus, aga ühe nädala kohta kuidagi palju kehva teenindust. Kui kassasabas oli rohkem kui 2 inimest, näiteks 3, siis läks üüratu aeg - sest kassapidaja liigutused olid aegluubis ning kui keegi kaardiga juhtus maksma, siis seda tsekki oli vaja panna väga hoolikalt klambriga teiste juurde -hääästi aeglaselt muidugi. Ja kindlasti oli vaja vahepeal midagi teise müüjaga seletada. Paadisõidu kohta küsides- "jah on suure laevaga" aga kui tsekk oli valmis kirjutatud "ei, täna ikka suurt laeva ei ole" Kusjuures, ühtlast valet polnud need paadisõidu pakkujad ka välja mõelnud - mulle öeldi, et pole nii palju huvilisi, et suure laevaga sõita, teistele jälle, et suur laev on saarte väljasõidul. Sellest ei maksa rääkida, et vahetusraha otsimise mure oli minu teha (oli eu...

Viimane aeg reisimuljed kirja panna. Muljetega on alati nii, et neid on palju aga kui kirja panema hakata, siis nagu polekski või teine äärmus, romaan saab sellest. * * * mul oli algul tunne, et ma ei suuda enam vaimustuda - väga ilus loodus, aga mina vaatan, nagu tavalist asja. Lähen Postojna koobastesse, ja kogu oma hiiglaslikest stalaktiite ja stalakmiite täis koopasaalidest, mis olid väga võimsad, tunnen mina nagu miskisse kombinaati sattunud, kus turiste sadade kaupa voorib ning koopad ise ei pane mind vaimustuma. OK, mägedest ja merest ja muust saan aru- seda ilu on ju nähtud enne ja mitmeid kordi. Aga teist korda elus koobastes ja juba selline tunne? Mis mul viga? Kas see hirm, mis mul oli kunagi mitmendat korda Rooma minnes, et järsku mulle enam nii väga ei meeldi kui esimesed paar korda, sai nüüd tõeks? See, mis tookord osutus täiesti asjatuks, sest Rooma mulle veel rohkem meeldima. Ja nüüd vaatan tuimalt merd ja mägesid, et nagu polekski midagi vaadata.... Õnneks see oli ain...

Vahel ei väsita see, kui on palju tööd, ei tööd on ka piisavalt, aga mitte ülearu. Aga see mõnikord võib ka paar tööülesannet nii ära kurnata, just vaimselt.